November

Kui mõtleme Joonale, siis esmapilgul võib tunduda, et ta polnud kuigi usaldusväärne. Jehoova käskis tal minna Niinevesse kohtusõnumit kuulutama. Joona läks aga laevale, mis viis teda hoopis teisele poole. Ta põgenes „ära Jehoova palge eest”. (Joona 1:1–3.) Kas sina oleksid andnud Joonale veel ühe võimaluse seda ülesannet täita? Võib-olla mitte. Kuid Jehoova nägi põhjuseid, miks seda teha. (Joona 3:1, 2.) Joona palvest, mille ta esitas kala kõhus, ilmneb, milline inimene ta tegelikult oli. (Joona 2:1, 2, 9.) Ilmselt polnud see ainus palve, mille Joona esitas. Igal juhul näitavad tema sõnad, et ta polnud lihtsalt üks mees, kes põgenes oma ülesande eest. Ta oli alandlik, tänulik ja tahtis Jehoovale kuuletuda. Pole siis ime, et Jehoova nägi Joona eksimusest kaugemale, vastas tema palvele ja lubas tal prohvetina teenistust jätkata. Niisiis on tõesti tähtis, et kogudusevanem ei annaks nõu enne faktide ärakuulamist. w20.04, lk 15, lõigud 4–6

Esimese sajandi kristlased võtsid kristlikud õpetused omaks ja palusid püha vaimu abi, et neist aru saada. Nad uurisid hoolega pühakirja, et veenduda, kas need õpetused on tõesed. (Ap. t. 17:11, 12; Heebr. 5:14.) Nende usu aluseks polnud pelgalt tunded ja nad ei teeninud Jehoovat vaid sellepärast, et usukaaslastega oli tore koos olla. Nende usk tugines põhjalikele teadmistele. (Kol. 1:9, 10.) Jumala sõna tõed ei muutu. (Laul 119:160.) Näiteks on need muutumatud, kui kaaskristlane meid solvab või teeb ränga patu. Ja need ei muutu ka siis, kui me kogeme vastupanu. Seega on meil tarvis piibli õpetusi hästi tunda ja olla kindlad nende tõesuses. Nagu ankur hoiab laeva tormi ajal paigal, nii hoiab piibli tõele rajatud usk meid katsumuste ajal vankumatuna. w20.07, lk 9, lõigud 6–7

Jeesus peab seda, mida me tema võitud vendade toetamiseks teeme, otsekui talle tehtud heategudeks. (Matt. 25:34–40.) Peamine viis selleks on osaleda innukalt kuulutus- ja õpetustöös, mida Jeesus on käskinud oma järelkäijatel teha. (Matt. 28:19, 20.) Ainult „teiste lammaste” abiga saavad Kristuse vennad selle suure ülemaailmse tööga toime tulla. (Joh. 10:16.) Kui sina kuulud „teiste lammaste” hulka, siis iga kord, kui sa seda tööd teed, väljendad oma armastust võitute ja Jeesuse vastu. Samuti tugevdab meie sõprussuhteid Jehoova ja Jeesusega see, kui me teeme kuningriigitöö toetamiseks annetusi. (Luuka 16:9.) Näiteks me saame teha annetusi ülemaailmse töö heaks. Seda raha kasutatakse muu hulgas selleks, et aidata katastroofides kannatanuid. Samuti võime aidata katta oma koguduse tegevusega seotud kulusid ning toetada abivajajaid, keda me isiklikult tunneme. (Õpet. 19:17.) w20.04, lk 24, lõigud 12–13

See ennustus ütleb, et põhja kuningas „ei hooli oma isade Jumalast”. Kuidas see täitus? Nõukogude Liit püüdis nõrgendada kirikute mõjuvõimu eesmärgiga religioon täielikult kõrvaldada. Juba aastal 1918 anti korraldus, mis rajas aluse ateistlikule kooliõpetusele. Kuidas aga austas põhja kuningas „kindluste jumalat”? Nõukogude Liit kulutas tohutuid summasid sõjaväele ja tuumarelvade tootmisele, et tugevdada oma positsiooni. Põhja ja lõuna kuningal oli lõpuks selline relvastus, et sellega oleks olnud võimalik hävitada miljardeid inimesi. Põhja kuningas on teinud lõuna kuningaga koostööd ühel tähelepanuväärsel viisil. Nad on pannud kohale „jäleda laastaja” ehk ÜRO. (Taan. 11:31.) w20.05, lk 6–7, lõigud 16–17

Kes võivad mittetegevaid kristlasi otsida? Seda võivad teha kõik: kogudusevanemad, pioneerid ja kuulutajad, sealhulgas sugulased. Kas mõni sinu sõber või lähedane on jäänud mittetegevaks? Mida teha, kui kohtad mõnda sellist inimest kuulutustööl? Selgita talle, et kui ta soovib, et keegi teda külastaks, siis sa annad hea meelega tema kontaktandmed edasi oma koguduse vanematele. Kogudusevanem Thomas sõnab: „Kõigepealt ma küsin vendadelt-õdedelt, kas nad teavad, kus mõni mittetegev usukaaslane elab. Või siis küsin, kas nad teavad kedagi, kes ei käi enam koosolekutel. ... Hiljem, kui ma neid mittetegevaid külastan, tunnen huvi ka nende laste ja lähedaste käekäigu vastu. Mõne mittetegeva lapsed käisid võib-olla kunagi koosolekutel või said isegi kuulutajaks. Nemadki võivad vajada meie abi.” w20.06, lk 24, lõik 1; lk 25, lõigud 6–7

Kõigi maiste elusolendite seas on vaid inimesel võime toimunut analüüsida ja sellest õppida. Selle tulemusena saame kujundada oma väärtushinnanguid ning muuta enda mõtte- ja eluviisi. (1. Kor. 6:9–11; Kol. 3:9, 10.) Me saame treenida oma südametunnistust, et teha vahet õige ja vale vahel. (Heebr. 5:14.) Meil on võimalik õppida väljendama armastust, kaastunnet ja halastust. Ja me võime arendada sellist õiglustunnet, nagu on Jehooval. Kuidas me saame näidata, et oleme Jehoovale mälu eest tänulikud? Üks viis on see, kui püüame hoida meeles kõiki kordi, mil Jehoova on meid aidanud või lohutanud. See aitab meil olla kindlad, et ta toetab meid ka tulevikus. (Laul 77:12; 78:4, 7.) Samuti on hea hoida meeles, mida teised on meie heaks teinud, ning olla selle eest tänulik. Teadlased on leidnud, et tänulikud inimesed on õnnelikumad. w20.05, lk 23, lõigud 12–13

Mõtle, mida võis Mooses tunda, kui ta nägi kaljulõhes olles Jehoova auhiilgust. See oli enne Jeesuse maa peale tulekut ilmselt kõige aukartustäratavam sündmus, mida inimesed olid näinud. Mooses kuulis, kuidas arvatavasti üks ingel ütles: „Jehoova, Jehoova on halastav ja kaastundlik Jumal, kes ei vihastu kergesti, kes on tulvil truud armastust ja tõde, kes osutab truud armastust tuhandetele ning annab andeks eksimuse, üleastumise ja patu.” (2. Moos. 33:17–23; 34:5–7.) See juhtum võis Moosesele meenuda, kui ta kasutas Jehoova nime, lausudes tänases päevatekstis toodud sõnu. Kui mõtleme Jehoova nimele, siis on hea mõelda ka tema isiksusele. Me võiksime mõtiskleda näiteks tema jõu, tarkuse, õigluse ja armastuse üle. See kasvatab meis aukartust tema vastu. (Laul 77:11–15.) w20.06, lk 8–9, lõigud 3–4

Jeesus ütles, et tema jüngrid tuntakse ära nendevahelise armastuse järgi. (Joh. 13:34, 35.) Ent Jumalasse uskumiseks on vaja midagi enamat, kui vaid teha kindlaks, kes on tõelised kristlased. Meie usu aluseks ei peaks olema vaid Jumala rahva seas valitsev armastus. Miks võib nii öelda? Kujutle näiteks, et mõni sinu usukaaslane, võib-olla isegi kogudusevanem või pioneer, teeb ränga patu. Või oletame, et keegi vend või õde teeb sulle haiget. Või siis saab kellestki usutaganeja ning ta väidab, et me õpetame valet. Kui midagi sellist juhtub, siis kas see saab sulle komistuskiviks ja sa lõpetad Jehoova teenimise? Mida me sellest arutluskäigust õpime? Kui soovime, et meil oleks tugev usk, peavad meil olema lähedased suhted Jehoovaga. Pole tark rajada oma usku vaid tunnetele. Sul tuleb faktide ja loogilise arutluskäigu abil endale tõestada, et piiblis on kirjas tõde. (Rooml. 12:2.) w20.07, lk 8, lõigud 2–3

Paljud juhtumid kinnitavad, et inglid töötavad koos meiega ja aitavad meil üles leida need, kes igatsevad Jehoova juurde tagasi tulla. (Ilm. 14:6.) Näiteks vend Silvio Ecuadorist anus Jehoovat, et keegi aitaks tal kogudusse naasta. Ta polnud veel palvet lõpetanud, kui helises uksekell. Ukse taga olid kaks kogudusevanemat, kes olid rõõmuga valmis teda aitama. Kui aitame mittetegeval usukaaslasel tulla tagasi Jehoova juurde, toob see meile palju rõõmu. Pioneerina teeniv Salvador, kes püüab kogudusest eemalejäänutele erilist tähelepanu pöörata, ütleb: „Vahel on mul raske rõõmupisaraid tagasi hoida. Kui mõtlen sellele, et Jehoova on ühe oma kalli lamba Saatana maailmast päästnud ja et mina olen saanud sellele kaasa aidata, on mul tohutult hea meel.” Kui sina oled katkestanud läbikäimise Jehoova rahvaga, võid siiski olla kindel, et Jehoova armastab sind endiselt. Ta ootab sind tagasi ja võtab su avasüli vastu. w20.06, lk 29, lõigud 16–18

Meie ülim õpetaja Jehoova on lasknud piiblisse kirja panna õpetlikke lugusid. (Jes. 30:21.) Kui me nende üle mõtiskleme, võime jäljendada teiste häid omadusi. Samas on mõned piiblijutustused meile hoiatuseks käitumise või hoiakute kohta, mida me peaksime vältima. (Laul 37:37; 1. Kor. 10:11.) Mõtleme, mis juhtus kuningas Sauliga. Kui ta kuningaks võiti, oli ta tagasihoidlik noormees. Ta ei pidanud ennast tähtsaks ja kõhkles, kas ta on ikka väärt seda vastutust kandma. (1. Saam. 9:21; 10:20–22.) Ent peagi muutus Saul ülbeks. Kord kaotas ta prohvet Saamueli oodates kannatuse ja ohverdas põletusohvri, ehkki tal polnud selleks õigust. Sellega ta kaotas Jehoova soosingu ja viimaks ka kuningavõimu. (1. Saam. 13:8–14.) On tark seda hoiatavat näidet tähele panna ning ülbet hoiakut vältida. w20.08, lk 10, lõigud 10–11

Jehoova on Kristuse kaudu andnud „inimesi andideks”. (Efesl. 4:8.) Nendeks andideks on juhtiva kogu liikmed, juhtiva kogu abilised, harubürookomitee liikmed, ringkonnaülevaatajad, piiblikoolide õpetajad, kogudusevanemad ja koguduseabilised. Kõik need vennad on ametisse määratud püha vaimu kaudu. Nende ülesanne on hoolitseda Jehoova lambukeste eest ja tugevdada kogudust. (1. Peetr. 5:2, 3.) Ametisse määratud vennad täidavad erinevaid ülesandeid. Nagu erinevad kehaliikmed tegutsevad kogu keha heaks, nii teevad ka need vennad tööd terve koguduse heaks. Nad ei tee seda selleks, et teised neid imetleksid, vaid et tugevdada vendade-õdede usku. (1. Tess. 2:6–8.) Me oleme Jehoovale tänulikud, et on olemas sellised isetud ja pädevad mehed. w20.08, lk 21, lõigud 5–6

Me kuulutame sellepärast, et inimesed on vaevatud ja vintsutatud ning vajavad head sõnumit Jumala kuningriigist. (Matt. 9:36.) Jehoova soovib, et kõiksugused inimesed õpiksid tõde hästi tundma ja pääseksid. (1. Tim. 2:4.) Meid innustab seda tööd tegema see, kui mõtleme, mis tulemused sel võivad olla. Me püüame päästa inimeste elu. (Rooml. 10:13–15; 1. Tim. 4:16.) Me vajame kuulutustööks õigeid vahendeid ja oskust neid kasutada. Jeesus andis oma jüngritele selged juhised, kuidas inimesi püüda. Ta ütles neile, mida kaasa võtta, kus kuulutada ja mida rääkida. (Matt. 10:5–7; Luuka 10:1–11.) Jehoova organisatsioon on andnud meile õpetamise põhitööriistad, mis on väga tõhusad. Ja meid on õpetatud neid kasutama. See aitab meil olla kuulutustööl enesekindlad ja tegutseda oskuslikult. (2. Tim. 2:15.) w20.09, lk 4, lõigud 6–7, 10

Mõtle, kui rõõmus võis Johannes olla, kui ta kuulis, et need, keda ta oli aidanud tõeteele, teenivad Jehoovat ustavalt edasi. Neil oli palju probleeme ja Johannes nägi kõvasti vaeva, et aidata oma vaimsetel lastel usku tugevdada. Ka meie oleme rõõmsad, kui meie lapsed või huvilised pühenduvad Jehoovale ja teda ustavalt teenivad. (3. Joh. 3.) Umbes aastal 98 m.a.j lasi Jehoova Johannesel kirjutada kolm kirja. Nende eesmärk oli innustada kristlasi tugevdama oma usku Jeesusesse ja käima edasi tõeteel. Johannes oli mures selle pärast, et valeõpetajad avaldasid kogudusele halba mõju. (1. Joh. 2:18, 19, 26.) Nad väitsid, et tunnevad Jehoovat, kuid tegelikult nad ei kuuletunud tema seadustele. w20.07, lk 20, lõigud 1–3

Me usume sõnumit, mida me kuulutame, ja seepärast soovime jagada seda nii paljudega kui võimalik. Me usume piibli tõotusi. (Laul 119:42; Jes. 40:8.) Me oleme oma silmaga näinud, kuidas on piibli prohvetiennustused meie päevil täitunud. Me oleme näinud, kuidas inimesed hakkavad rakendama piibli nõuandeid ja kuidas nende elu muutub seetõttu paremaks. See kõik kinnitab meile, et igaühel on vaja kuulda head sõnumit Jumala kuningriigist. Me usume Jehoovasse, kellelt see hea sõnum pärineb, ja Jeesusesse, kelle ta on seadnud oma kuningriigi kuningaks. Ükskõik millised meie olud ka poleks, Jehoova on alati meie „pelgupaik ja tugevus”. (Laul 46:1–3.) Me oleme kindlad, et Jeesus juhib kuulutustööd, kasutades võimu, mille Jehoova on talle andnud. (Matt. 28:18–20.) Tänu usule võime olla kindlad, et Jehoova õnnistab meie püüdlusi. w20.09, lk 12, lõigud 15–17

Mõnikord vajavad õed kedagi, kes neid aitaks või nende eest seisaks, kui neil on keeruline olukord. (Jes. 1:17.) Näiteks lesk või lahutatud õde võib vajada, et keegi teeks midagi, mille eest varem hoolitses tema abikaasa. Eakal õel on ehk vaja aidata rääkida arstidega. Pioneerist õde, kes osaleb mingis teokraatlikus projektis, võib vajada tuge, kui teda kritiseeritakse selle eest, et ta käib vähem kuulutamas kui teised pioneerid. Mõtleme Jeesuse eeskujule. Jeesus oli varmas oma vaimseid õdesid kaitsma, kui neid vääriti mõisteti. Näiteks astus ta Maarja eest välja, kui Marta Maarjat kritiseeris. (Luuka 10:38–42.) Jeesus kaitses Maarjat veel teinegi kord, kui teised temaga tõrelesid ja pidasid tema tegu valeks. (Mark. 14:3–9.) Jeesus mõistis Maarja motiive ja kiitis teda. Jeesus koguni ennustas, et Maarja heategu tuletatakse meelde kõikjal maailmas, kus head sõnumit kuulutatakse. w20.09, lk 24, lõigud 15–16

Hea karjane mõistab, et mõni lammas võib kaduma minna. Ja kui see juhtub, siis ei kohtle karjane teda karmilt. Vaatame üht näidet, kuidas Jumal aitas oma teenijat, kes mingil ajal temast eemale tõmbus. Prohvet Joona põgenes oma ülesande eest. Ent Jehoova ei kaotanud tema suhtes lootust. Hea karjasena ta päästis Joona ja andis talle jõudu oma ülesannet täita. (Joona 2:7; 3:1, 2.) Hiljem aitas Jumal pudelkõrvitsataime abil Joonal mõista, kui väärtuslik on inimelu. (Joona 4:10, 11.) Mida me sellest õpime? Kogudusevanemad ei tohiks mittetegevate kristlaste suhtes lootust kaotada. Nad püüavad mõista, miks on keegi kogudusest eemale jäänud. Ja kui inimene tuleb kogudusse tagasi, on vanemad talle edaspidigi toeks. w20.06, lk 20–21, lõigud 10–12

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist aastal 1991 sai Jumala rahvas „pisut abi” ja võis mingi aeg vabalt Jehoovat teenida. Nad tegid innukalt kuulutustööd ja peagi oli endise kommunistliku bloki maades sadu tuhandeid kuulutajaid. Aja jooksul sai põhja kuningaks Venemaa oma liitlastega. Põhja ja lõuna kuninga aitavad teha kindlaks kolm kriteeriumit: 1) neil kuningatel on märkimisväärne mõju Jumala rahvale; 2) sellest, kuidas nad Jumala rahvast kohtlevad, ilmneb, et nad on Jehoova ja tema rahva vaenlased; 3) need kuningad jagelevad omavahel võimu pärast. Venemaa ja tema liitlased on keelustanud kuulutustööd ja kiusanud taga sadu tuhandeid meie vendi-õdesid. Selliste tegudega on nad näidanud, et vihkavad Jehoovat ja tema rahvast. Samuti on nad jagelenud võimu pärast lõuna kuningaga ehk Inglise-Ameerika maailmavõimuga. w20.05, lk 12–13, lõigud 3–4

Üle maailma toimub regulaarselt miljoneid piibliuurimisi. Kuna meie õpetustöö aitab saada inimestel Kristuse jüngriteks, siis tahame teha seda võimalikult hästi. Me armastame piibli tõdesid, mida me õpetame. Seepärast võib meil olla kiusatus rääkida korraga liiga palju. Ent ükskõik, kas tegemist on Vahitorni-uurimise, koguduse piibliuurimise või koduse piibliuurimisega, ei tohiks juhataja liiga palju rääkida. Et lasta piiblil õpetada, on õpetajal vaja enesevalitsust. Ta ei peaks püüdma rääkida mingi piiblisalmi või teema kohta kõike, mida ta sellest teab. (Joh. 16:12.) Võrdle oma praegusi teadmisi piibli kohta selle ajaga, kui sa läksid ristimisele. Ilmselt mõistsid sa algul vaid piibli põhiõpetusi. (Heebr. 6:1.) Praeguste teadmisteni jõudmine on võtnud sul aastaid. Seepärast ära püüa rääkida õpilasele korraga kõike, mida sa tead. w20.10, lk 14–15, lõigud 2–4

Jehoova valis Jeesusele suurepärased vanemad. (Matt. 1:18–23; Luuka 1:26–38.) Maarja siirastest mõtteavaldustest ilmneb tema armastus Jehoova ja pühakirja vastu. (Luuka 1:46–55.) Ja sellest, kuidas Joosep reageeris Jehoova juhatusele, on näha tema jumalakartust ja soovi talle meeldida. (Matt. 1:24.) Jehoova ei valinud Jeesusele rikkaid vanemaid. Sellest ohvrist, mis Joosep ja Maarja pärast Jeesuse sündi tõid, võib järeldada, et nad olid vaesed. (Luuka 2:24.) Nende elujärg võis olla üsna kesine, eriti kui pidada silmas seda, et nende peres oli lõpuks vähemalt seitse last. (Matt. 13:55, 56.) Jehoova kaitses Jeesust teatud ohtude eest. Samas ei säästnud ta oma poega kõigist raskustest. (Matt. 2:13–15.) Näiteks oli Jeesusel lähedasi, kes ei tunnistanud esialgu, et ta on messias. (Mark. 3:21; Joh. 7:5.) Arvatavasti pidi Jeesus üle elama ka oma kasuisa Joosepi kaotuse. w20.10, lk 26–27, lõigud 4–6

Kas sa oled kunagi tundnud, et oled täiesti üksi, et ei ole kedagi, kes sind raskustes aitaks? Paljud on niimoodi tundnud, ka ustavad Jehoova teenijad. (1. Kun. 19:14.) Kui see peaks juhtuma sinuga, siis tuleta meelde, et Jehoova on tõotanud: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” Seega me võime veendunult öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda.” (Heebr. 13:5, 6.) Paulus kirjutas need sõnad Juudamaal elavatele kaasusklikele aastal 61 m.a.j. Need sõnad võivad tuletada meile meelde mõtteid, mis on kirjas tekstis Laul 118:5–7. Nii laulukirjutaja kui ka Paulus teadsid omast kogemusest, et Jehoova on nende abimees. Näiteks umbes kaks aastat enne seda, kui Paulus kirjutas oma kirja heebrealastele, elas ta üle ohtliku reisi tormisel merel. (Ap. t. 27:4, 15, 20.) Selle reisi ajal ja juba ka enne seda aitas Jehoova Paulust mitmel viisil. w20.11, lk 12, lõigud 1–2

Miks pole tark mõelda, et meie elu oli varem palju parem? Sellise nostalgitsemisega võime möödunud aegu idealiseerida. Mõelgem näiteks iisraellastele. Pärast Egiptusest lahkumist unustasid nad kiiresti, kui raske elu neil seal oli olnud. Neil oli meeles vaid see hea toit, mida nad sõid. Nad ütlesid: „Meil on hästi meeles kala, mida me Egiptuses saime täiesti muidu, samuti kurgid, arbuusid, porrulaugud, sibulad ja küüslaugud.” (4. Moos. 11:5.) Ent kas kogu see toit oli neile tõesti täiesti muidu? Ei, nad pidid maksma selle eest ränka hinda. Nad olid ju Egiptuses orjad, keda julmalt rõhuti. (2. Moos. 1:13, 14; 3:6–9.) Siiski unustasid nad hiljem kõik need raskused ja igatsesid seda aega taga. Nad mõtlesid neile kui vanadele headele aegadele ega näinud seda head, mida Jehoova nende heaks teeb. Jehoovale ei meeldinud nende hoiak. (4. Moos. 11:10.) w20.11, lk 25, lõigud 5–6

Vahel võime mõelda, kui üürike on meie elu ja kui palju vaeva me kogeme. (Iiob 14:1.) Seepärast pole ime, et oleme mõnikord rusutud. Sedasama tundsid ka paljud Jehoova teenijad, kellest on piiblis juttu. Mõni neist soovis koguni surra. (1. Kun. 19:2–4; Iiob 3:1–3, 11; 7:15, 16.) Kuid Jehoova, keda nad usaldasid, julgustas neid ikka ja jälle. Nende lood on pandud kirja meile lohutuseks ja õpetuseks. (Rooml. 15:4.) Mõtle Jaakobi poja Joosepi peale. Oma isa armsast pojast sai lühikese ajaga paganliku mehe ori. (1. Moos. 37:3, 4, 21–28; 39:1.) Siis süüdistas Pootifari naine teda vägistamiskatses. Asja uurimata heitis Pootifar Joosepi vangikongi, kus ta pandi ahelatesse. (1. Moos. 39:14–20; Laul 105:17, 18.) Joosepil oli tõesti põhjust masenduda. w20.12, lk 16–17, lõigud 1–4

Nõnda ütles Jeesus palves oma isale. Sellega ta näitas, mis peaks meie palvetes olema esikohal. Mida aga need sõnad tähendavad? Midagi pühitseda tähendab pidada seda pühaks, seda puhastada. Mõni võib aga mõelda, et kas Jehoova nimi pole siis juba püha ja puhas. Miks tuleb seda veelgi pühitseda? Et selles selgust saada, on vaja mõista, millega on nimi seotud. Nimi pole lihtsalt mingi kirjapandud või väljaöeldud tähejada. Piibel ütleb: „Hea nimi on väärtuslikum kui suur rikkus.” (Õpet. 22:1; Kog. 7:1.) Miks on nimi nii tähtis? Sellepärast, et see on seotud isiku mainega, sellega, mida teised temast arvavad. Seega pole kõige tähtsam nime kirjapilt või hääldus, vaid see, mida teised mõtlevad, kui nad seda nime kuulevad. Kui inimesed räägivad Jehoova kohta valet, siis nad määrivad tema mainet ja mustavad tema nime. w20.06, lk 2–3, lõigud 5–7

Pinged võivad meil vahel lausa üle pea kasvada. Me võime muretseda, et meil ei piisa raha vajalike asjade ostmiseks või et jääme haigeks ega saa tööle minna või isegi kaotame töö. Me võime ka mõelda, et äkki me rikume Jumala seadust ega suuda talle ustavaks jääda. Kuna Saatan korraldab varsti rünnaku Jumala rahva vastu, võib meid vaevata mõte, et kuidas me siis vastu peame. Kas on vale selliste asjade pärast muretseda? Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Ärge olge mures.” (Matt. 6:25.) Kas see tähendab, et me ei tohiks mitte millegi pärast muretseda? Ei tähenda. Minevikust on teada Jehoova teenijaid, keda vaevasid muremõtted, kuid nad olid ikka Jehoovale meelepärased. (1. Kun. 19:4.) Jeesus soovis nende sõnadega oma jüngreid hoopis rahustada. Ta ei taha, et argimured takistaksid meil Jumalat teenida. w21.01, lk 3, lõigud 4–5

Abielumees peab nii Jehoova kui ka Jeesuse ees aru andma, kuidas ta oma naist ja lapsi kohtleb. (1. Peetr. 3:7.) Kõikvõimsal valitsejal Jehooval on õigus kehtestada seadusi selle kohta, kuidas tema lapsed peaksid käituma, ja tal on ka õigus nende seaduste täitmist jälgida. (Jes. 33:22.) Jeesusel kui kristliku koguduse peal on samuti õigus otsustada, kuidas kogudus peaks toimima. (Gal. 6:2; Kol. 1:18–20.) Nagu Jehooval ja Jeesusel, nii on ka perepeal õigus teha oma peres otsuseid. (Rooml. 7:2; Efesl. 6:4.) Kuid tema võim pole piiramatu. Näiteks tuleb tal arvestada põhimõtetega, mis leiduvad Jumala sõnas. (Õpet. 3:5, 6.) Samuti pole perepeal õigust kehtestada reegleid neile, kes pole tema pere liikmed. (Rooml. 14:4.) Seega kui tema lapsed saavad täiskasvanuks ja kodunt lahkuvad, peavad nad endiselt temast lugu, kuid neil ei tule enam talle alluda. (Matt. 19:5.) w21.02, lk 2–3, lõigud 3–5

Üks tähtis viis, kuidas perepea oma pere vastu armastust näitab, on see, et ta hoolitseb oma pereliikmete materiaalsete vajaduste eest. Ta peaks aga meeles pidama, et veelgi tähtsam on aidata oma perel hoida häid suhteid Jehoovaga. (Matt. 5:3.) Kui Jeesus oli piinapostil suremas, mõtles ta oma ema heaolule. Ehkki Jeesus vaevles suurtes piinades, palus ta Johannesel Maarja eest hoolitseda. (Joh. 19:26, 27.) Vennal, kellel on pere, võib olla palju kohustusi. Ta peab olema töökas, et tuua au Jehoovale. (Efesl. 6:5, 6; Tiit. 2:9, 10.) Koguduses tuleb tal julgustada vendi ja õdesid ning olla kuulutustööl eestvedaja. Samuti peab ta korrapäraselt juhatama pere piibliõhtut. Tema naine ja lapsed on tänulikud kõige eest, mida ta perepeana nende heaks teeb. (Efesl. 5:28, 29; 6:4.) w21.01, lk 12, lõigud 15, 17

Piibel ütleb tubli naise kohta, et see võib korraldada majapidamist, osta ja müüa maad ning tegeleda äriga. (Õpet. 31:15, 16, 18.) Ta pole ori, kellel pole mingit sõnaõigust. Tema abikaasa usaldab teda ja kuulab tema mõtteid. (Õpet. 31:11, 26.) Kui mees kohtleb oma naist lugupidavalt, on naine meeleldi valmis talle alluma. Kuigi Jeesus on väga võimekas, ei tunne ta, et Jehoovale allumine oleks kuidagi alandav. (1. Kor. 15:28; Filipl. 2:5, 6.) Samamoodi ei tunne võimekas naine, kes järgib Jeesuse eeskuju, et mehele allumine on talle alandav. Ta toetab oma abikaasat, sest ta armastab teda. Kuid eelkõige teeb ta seda sellepärast, et ta armastab ja austab Jehoovat. Kristlik abielunaine aga ei kuuletu oma mehele, kui see palub temalt midagi, mis on vastuolus piibli põhimõtetega. w21.02, lk 11, lõigud 14–15; lk 12, lõik 19

Armastus Jumala vastu on läbi aegade aidanud Jehoova teenijatel tagakiusamist taluda. Kui näiteks juudi ülemkohus keelas apostlitel kuulutamise, siis armastus Jumala vastu ajendas neid „kuuletuma eelkõige Jumalale, mitte inimestele”. (Ap. t. 5:29; 1. Joh. 5:3.) Armastus Jumala vastu annab ka tänapäeval jõudu Jehoova teenijatele, kellest paljud on võimsate riikide tagakiusamise all. Inimeste viha ei pane meid aga meelt heitma, vaid me peame selle talumist lausa auks. (Ap. t. 5:41; Rooml. 5:4, 5.) Võib-olla üks suurimaid usuproove on see, kui meie oma pereliikmed meile vastupanu osutavad. Kui keegi hakkab piibli tõe vastu huvi tundma, siis tema pereliikmed võivad arvata, et teda püütakse eksitada. Või siis arvatakse, et ta on aru kaotanud. (Vrd Mark. 3:21.) Pereliikmete vastupanu võib hõlmata nii emotsionaalset kui ka füüsilist vägivalda. See pole sugugi üllatav. Jeesus ütles: „Inimese vaenlasteks saavad ta omad pereliikmed.” (Matt. 10:36.) w21.03, lk 21, lõigud 6–7

Kui keegi kutsub sind oma piibliuurimisele, siis kuula hoolega õpetaja ja õpilase mõtteid. Vaid sel juhul saad sa mõttekamalt osaleda. Muidugi on vaja head vahetegemisoskust. Näiteks kui sa räägid liiga palju, võib see segada õpetaja arutluskäiku või viia jutu teisele teemale. Ent sinu lühikesed kommentaarid, näited või küsimused võivad aidata õpitavat paremini selgitada. Vahel võid sa aga tunda, et sinust pole uurimisel suurt tolku. Ent kui sa kiidad õpilast ja näitad tema vastu huvi, võib see teda innustada. Kui see on kohane, siis räägi piibliõpilasele lühidalt, kuidas sa piibli tõde kuulsid, kuidas sa oled raskustega toime tulnud või kuidas sa oled näinud Jehoova abikätt oma elus. (Laul 78:4, 7.) See võib olla just see, mida ta vajab. See võib tugevdada tema usku ja julgustada teda pürgima ristimise poole. w21.03, lk 10, lõigud 9–10

Kellele kuulub au kõige selle eest, mida kuulutustööl korda saadetakse? Paulus vastas sellele, kui kirjutas Korintose kogudusele: „Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal andis kasvu. Niisiis ei kuulu au mitte istutajale ega kastjale, vaid Jumalale, kes annab kasvu.” (1. Kor. 3:6, 7.) Kui meil läheb kuulutustööl hästi, tuleks meil Pauluse eeskujul anda kogu au Jehoovale. Millest on näha, et me hindame koostööd Jumala, Kristuse ja inglitega? (2. Kor. 6:1.) Sellest, et otsime võimalusi rääkida teistele head sõnumit. Me mitte üksnes ei külva tõeseemneid, vaid ka kastame neid. Kui keegi näitab üles huvi, siis me teeme oma parima, et seda kasvatada, ja püüame alustada piibliuurimist. Me oleme rõõmsad, kui näeme, kuidas Jehoova aitab piibliõpilasel oma mõtte- ja eluviisi muuta. w20.05, lk 30, lõigud 14, 16–18