Jumala Sõna teeb „imesid”
JUTUSTANUD THÉRÈSE HÉON
Ühel päeval aastal 1965 sisenesin ühte firmasse, et pakkuda sealsetele ärimeestele ajakirju Vahitorn ja Ärgake!. Kui minema hakkasin, kuulsin lasku. Kuul tabas põrandat mu jalge juures. „Niiviisi koheldakse Jehoova tunnistajaid,” pilkas üks ärimeestest.
SEE kogemus hirmutas mind, kuid mitte sedavõrd, et oleksin loobunud täisaegsest teenistusest. Omandatud Piibli tõed olid mulle liiga kallihinnalised, et lasta millelgi panna end hülgama oma teenistust. Las ma selgitan, miks ma nii ütlen.
Peale minu sündi 1918. aasta juulis kolisid mu vanemad Cap-de-la-Madeleine’i — Kanadas Quebecis asuvasse väikesesse külla, mida tuntakse „kohana, kus sündis imesid”. Siinsesse neitsi Maarja pühamusse kogunes kummardama suurel hulgal külastajaid. Ei ole võimalik tõestada, et väidetavad Maarja tehtud imeteod aset leidsid, kuid ajal, mil külast on saanud enam kui 30000 elanikuga linn, on Jumala Sõna saatnud korda tõepoolest imelisi asju paljude inimeste elus.
Kui ma olin umbes 20-aastane, pani isa tähele, et tunnen huvi religiooni vastu, ja andis mulle oma Piibli. Kui hakkasin seda lugema, olin šokeeritud, saades 2. Moosese raamatu 20. peatükist teada, et kujude kummardamine on sulaselgelt taunitud. Sedamaid kadus mul usaldus katoliku kiriku õpetuste vastu ning ma ei osalenud enam missal. Ma ei tahtnud kummardada kujusid. Mäletan selgelt isa sõnu: „Thérèse, kas sa ei tulegi kirikusse?” Mu vastus oli: „Ei tule, ma loen Piiblit.”
Jätkasin Piibli lugemist ka peale abiellumist 1938. aasta septembris. Kuna mu abikaasa Rosaire töötas sageli öösiti, oli mul harjumuseks lugeda Piiblit siis, kui tema tööl oli. Jõudsin peatselt järeldusele, et Jumalal peab olema rahvas, ning ma hakkasin seda rahvast otsima.
Jumala rahva otsingul
Selle pärast, mida ma olin noorena kirikus käies õppinud, tundsin magama heites hirmu ärgata põrgus. Et oma hirmu võita, korrutasin endale, et kindlasti ei laseks armastuse Jumal millelgi nii kohutaval juhtuda. Jätkasin tõde otsides otsusekindlalt Piibli lugemist. Olin kui see Etioopia eunuhh, kes küll luges, kuid ei saanud aru (Apostlite teod 8:26—39).
Umbes aastal 1957 hakkasid mu vend André ja tema naine, kes elasid meist korrus allpool, Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Palusin oma vennanaisel sellest, kui tunnistajad meie majja kuulutama peaksid tulema, lakke koputamisega märku anda. Sel viisil sain teada, millal ei tohiks avada. Ühel päeval ta aga unustas mind hoiatada.
Sel päeval ma avasin ja kohtusin Kay Mundayga, ühe pioneeriga, nagu Jehoova tunnistajate täisaegseid jumalateenijaid kutsutakse. Ta rääkis mulle Jumala nimest, öeldes, et Jumala isikunimi on Jehoova. Kui ta lahkus, kontrollisin oma Piiblist järele, kas Piibel tõepoolest toetab seda, mis ta ütles. Minu uurimise tulemus valmistas mulle suurt rõõmu (2. Moosese 6:3; Matteuse 6:9, 10; Johannese 17:6.)
Kui Kay mind järgmisel korral külastas, rääkisime katoliku kiriku kolmainsuse õpetusest, mille kohaselt Jumal koosneb kolmest isikust. Uurisin hiljem hoolikalt omaenda Piiblit, veendumaks, et see tõepoolest kolmainsust ei õpeta (Apostlite teod 17:11). Uurimine kinnitas mulle, et Jeesus pole Jumalaga võrdne. Jeesus on loodud. Temal on algus, aga Jehooval ei ole (Laul 90:1, 2; Johannese 14:28; Koloslastele 1:15—17; Ilmutuse 3:14). Olin rahul sellega, mida õppisin, ja jätkasin meeleldi Piiblil põhinevaid arutlusi.
Ühel novembrikuu päeval 1958. aastal, mil tuiskas kõvasti lund, kutsus Kay mind ühte üürisaali samal õhtul peetavale ringkonnakokkutulekule. Võtsin kutse vastu ja jäin programmiga väga rahule. Vesteldes hiljem ühe tunnistajaga, kes minuga rääkima tuli, küsisin, kas tõelised kristlased peavad kuulutama majast majja.
„Peavad küll,” vastas ta, „head sõnumit tuleb kuulutada, ja Piibel näitab, et inimeste külastamine nende kodudes on kuulutustöö tähtis osa” (Apostlite teod 20:20).
Kuidas mulle tema vastus küll meeldis! See veenis mind selles, et olin leidnud Jumala rahva. Kui ta oleks öelnud: „Ei pea, see pole vajalik,” oleksin kahelnud, kas olen ikka tõe leidnud, sest teadsin, mida Piibel ütleb majast majja kuulutamise kohta. Sellest ajast alates edenesin vaimselt kiiresti.
Peale ringkonnakokkutulekut hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel, mida peeti lähedalasuvas Trois-Rivières’i linnas. Tol ajal olid Kay ja tema pioneeritöökaaslane Florence Bowman ainsad tunnistajad Cap-de-la-Madeleine’s. Ühel päeval ütlesin ma neile: „Tulen homme koos teiega kuulutama.” Neil oli hea meel võtta mind endaga kaasa.
Kuulutamine kodulinnas
Mõtlesin, et kõik võtavad Piibli sõnumi vastu, kuid peagi mõistsin, et see pole kaugeltki nii. Kui Kay ja Florence määrati teisele territooriumile, olin mina linna ainuke Piibli tõdede majast majja kuulutaja. Umbes kahe aasta jooksul, kuni ristimiseni 1963. aasta 8. juunil, jätkasin kartmatult kuulutamist üksinda. Samal päeval kui mind ristiti, astusin ma abipioneerteenistusse.
Olin abipioneer ühe aasta. Siis aga lubas Delvina Saint-Laurent tingimusel, et hakkan üldpioneeriks, käia kord nädalas Cap-de-la-Madeleine’is ja olla koos minuga teenistuses. Seega täitsingi avalduse pioneerteenistusse astumiseks. Kahjuks aga suri Delvina vaid kaks nädalat enne mu täisaegse teenistuse algust. Mida teha? Olin avalduse andnud ja ei tahtnud oma plaanist loobuda. Niisiis saigi minust 1964. aasta oktoobris täisaegne teenija. Järgmisedki neli aastat käisin majast majja üksinda.
Harrastest katoliiklastest Cap-de-la-Madeleine’i elanikud käitusid sageli vaenulikult. Mõned neist kutsusid politsei, et takistada mind kuulutamast. Nagu ma alul mainisin, püüdis üks ärimees mind hirmutada, lastes mu jalge juurde kuuli. Sündmus tekitas linnas üsna palju elevust. Kohalikus televisioonikanalis nimetati toimunut ristiretkeks Jehoova tunnistajate vastu. Kokkuvõttes osutus see vahejuhtum heaks tunnistuseks. Juhtumisi sai mind tulistanud ärimehe üks sugulane kümne aasta pärast samuti tunnistajaks.
„Imed”, mida tegi Jumala Sõna
Olen näinud, kuidas vastuseis Piibli tõdedele Cap-de-la-Madeleine’is aastate jooksul vähehaaval kahaneb. 1968. aasta paiku kolis siia teisigi tunnistajaid, ja peale seda on kohalikud elanikud hakanud Piibli tõdedele soodsamat vastukaja osutama. Selle tulemusena kasvas 1970-ndate aastate alguses piibliuurimiste arv plahvatuslikult. Mul oli nii palju uurimisi, et pidin paluma teistel tunnistajatel mitmed neist endale võtta, et saaksin edaspidigi majast majja teenistuses osaleda.
Ühel päeval võttis üks noor naine vastu piibliuurimiseks mõeldud raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” (The Truth That Leads to Eternal Life). Vestluses osales ka tema tolleaegne kavaler, riiukuke välimusega kurjategija André. Vestlus äratas Andrés huvi ja me alustasime piibliuurimist. Varsti pärast seda hakkas ta õpitust rääkima ka oma sõpradele.
Ühel perioodil uurisin ma Piiblit nelja gangsteriga, kellest üks eriti ei rääkinud, küll aga kuulas hoolega. Tema nimi on Pierre. Ühel öösel kella kahe paiku kuulsime mõlemad mehega koputust uksele. Kujutle pilti: uksel seisab neli gangsterit, kes soovivad mulle küsimusi esitada. Õnneks ei pahandanud Rosaire kunagi taoliste ebasobival ajal tehtud külastuste pärast.
Alguses käisid kõik neli meest koosolekutel. Kuid järjepidevalt jäid käima siiski vaid André ja Pierre. Nad viisid oma elu kooskõlla Jumala mõõdupuudega ning lasid end ristida. Nüüdseks on nad mõlemad teeninud Jehoovat ustavalt üle 20 aasta. Kui nad uurimist alustasid, olid nad hästi tuntud oma kuritegeliku käitumise poolest ja politsei hoidis neil silma peal. Vahel tuli politsei neid otsima peale piibliuurimist või koguduse koosoleku ajal. Olen õnnelik, et kuulutasin „igasugustele inimestele”, misläbi sain näha, kuidas Jumala Sõna muudab inimesi lausa imelisena näival viisil (1. Timoteosele 2:4, NW).
Kui ajal, mil ma teenistust alustasin, oleks keegi mulle öelnud, et Cap-de-la-Madeleine’is saab olema kuningriigisaal ning et see on täis Jehoova rahvast, poleks ma seda uskunud. Minu suureks rõõmuks on ühest väikesest kogudusest lähedalasuvas Trois-Rivières’i linnas saanud kuus edusat kogudust, kes käivad koos kolmes kuningriigisaalis, millest üks asub Cap-de-la-Madeleine’is.
Minul isiklikult on olnud rõõm aidata umbes 30 inimesel pühendumise ja ristimiseni jõuda. Olles nüüd 78-aastane, võin ma tõesti öelda, et olen õnnelik selle üle, et pühendasin oma elu Jehoovale. Pean siiski tunnistama, et olen hooti tundnud heitumust. Et seda võita, avan alati Piibli ja loen sealt mõned lõigud, mis mind tublisti kosutavad. On mõeldamatu, et päevagi mööduks ilma Jumala Sõna lugemata. Eriti julgustav tekst on Johannese 15:7, kus öeldakse: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile!”
Ma loodan, et peatselt saabuvas uues maailmas saan näha Rosaire’i (2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4). Enne oma surma 1975. aastal edenes ta jõudsalt ristimise suunas. Praegu olen aga kindlalt otsustanud püsida täisaegses teenistuses ja tunda jätkuvalt rõõmu Jehoova tööst.