Tahitil kuulutatakse head sõnumit paradiisist
TAHITI! Sel nimel tundub olevat omamoodi eksootilist võlu. Selle on teinud kuulsaks niisugused kunstnikud ja kirjanikud nagu Paul Gauguin, Robert Louis Stevenson ja Herman Melville, kes on Lõunamere saarte troopilise ilu ja rahu kujutamisega paljude meeli köitnud.
Tahiti on Vaikse ookeani lõunaosas asuvast rohkem kui 120 Prantsuse Polüneesia saarest suurim. Kuigi see Lõunamere saar ongi enamiku inimeste meeltes niisama hästi kui paradiis, on Tahiti elanikel siiski tarvis kuulda veel ühest peatselt rajatavast paradiisist (Luuka 23:43). Jehoova tunnistajad, keda on Tahitil praegu 1918, räägivad innukalt sealsele 220000 inimesele head sõnumit sellest, et Jumala Kuningriik toob peatselt tõelised paradiislikud tingimused mitte ainult Tahitile, vaid üle kogu maa (Matteuse 24:14; Ilmutuse 21:3, 4).
Palju aastaid juhatas kuulutustööd Tahitil Vahitorni ühingu Fidži harubüroo, mis paikneb umbes 3500 kilomeetri kaugusel. Määratu vahemaa keerustas asjaajamist ning areng oli aeglane. Nõnda rajati 1975. aasta 1. aprillil Tahitile harubüroo, mis oli selle territooriumi tõeliste kristlaste tegevuses pöördepunktiks. Mis aga selleni viis ning kuidas sai kuulutustöö Tahitil alguse?
Tagasihoidlik algus
Esimest korda kuuldi Tahitil Kuningriigi head sõnumit 1930-ndatel aastatel ning paljud saareelanikud, kel oli märkimisväärselt sügav austus Piibli vastu, kuulasid seda suure huviga. Ent valitsuse keelu ja muude piirangute tõttu polnud saarel tunnistajaid kuni 1950-ndate aastate lõpuni. Sel ajal otsustas Ameerika Ühendriikides elav tahitilanna Agnès Schenk pöörduda koos oma mehe ja pojaga tagasi Tahitile. Ta selgitab, kuidas see kõik sündis.
”1957. aasta piirkonnakonvendil Los Angeleses rääkis vend Knorr [tollane Vahitorni ühingu president], et Tahitil on suur vajadus Kuningriigi kuulutajate järele. Mind oli just aasta eest ristitud ning ma hüüatasin: ”Läheme siis Tahitile!” Kaks perekonda, meie head sõbrad Neillid ja Caranod, kuulsid seda. Nad rääkisid meile, et tuleksid meiega heal meelel kaasa, meil aga polnud sõiduks piisavalt raha. Minu abikaasa oli juba pikka aega haige olnud ning mu poeg oli veel pisike. Seetõttu polnud lahkumine meile sugugi kerge. Sõbrad naaberkogudustest kuulsid meie soovist ning saatsid meile raha ja majapidamistarbeid. Nii seilasime 1958. aasta maikuus Tahitile, kusjuures muu hulgas oli meil ühes ka 36 voodilina!
Tundsin Tahitil alguses end võhivõõrana, sest olin saarelt ära olnud 20 aastat. Alustasime kuulutustööd, ent pidime olema hoolikad, kuna meie kristlik töö oli keelustatud. Pidime peitma ajakirju ja kasutasime ainult Piiblit. Esialgu kuulutasime ainult neile, kes juba olid tellinud ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”.
Clyde Neill ja David Carano koos perega ühinesid meiega pärast 1958. aastal New Yorgis peetud rahvusvahelist konventi. Me tegime ühiselt kuulutustööd ja kutsusime inimesi kuulama kõnesid, mida peeti vendade kodus. Tasapisi õnnestus meil sealset tööd organiseerida ja tegevust alustas 15-liikmeline piibliuurimisgrupp. Kolme kuu pärast pidid Neillid ja Caranod lahkuma, kuna nende turistiviisade kehtivusaeg lõppes. Seepärast otsustasid vennad, et enne nende äraminekut võiksid nad ristida kõik huvitatud, kes on selleks kõlblikud. Mul oli eesõigus tõlkida esimest ristimiskõnet. Sel korral sümboliseeris kaheksa saareasukat ristimisega oma pühendumist Jehoovale. Seejärel naasid Neillid ja Caranod Ameerika Ühendriikidesse.
Tegime kuulutustööd edasi. Me jaotusime väikestesse gruppidesse ja käisime õhtuti kuulutamas. Tihtilugu vältasid arutelud huvitatutega keskööni. Aeg-ajalt ühinesid mõttevahetustega isegi protestandi õpetajad. 1959. aastal moodustati esimene kogudus. Seejärel, aastal 1960, tunnustas valitsus meie suureks rõõmuks ametlikult Jehoova tunnistajate ühingut. Need algusaastad olid täis rõõmu ja vaimseid kõrghetki. Jehoova õnnistas tõesti meie otsust kolida sinna, kus on suurem vajadus.” Õde Schenk on nüüd 87-aastane ning teenib siiani oma koguduses ustavalt Jehoovat.
Töö läheb edasi
Aastal 1969 määrati kaks tunnistajat Jacques ja Paulette Inaudi Prantsusmaalt eripioneeridena Tahitile. Jacques meenutab: ”Kui me saabusime Tahitile, oli seal ainult 124 kuulutajat, üks kogudus Papeetes ning kaks eripioneeri poolsaarel Vairaos.” Poolsaart ühendab Tahitiga maakitsus. Peatselt pidi toimuma rahvusvaheline kokkutulek ”Rahu maa peal”. ”See oli üldse esimene konvent, mida ma aitasin organiseerida,” jätkab Jacques. ”Meil tuli korraldada külalistele ingliskeelne programm, panna Kuningriigi laulude jaoks kokku orkester ning valmistada ette kaks näidendit. Kogu selle töö tegi ära vaid 126 kuulutajat. Ma olen kindel, et suurema osa tegi Jehoova ise.” Saareelanikele oli 488 kokkutulnut tõeliseks elamuseks. Paljud neist kohtusid kaaskuulutajatega teistest maadest esmakordselt.
Varsti pärast seda määrati Jacques Inaudi reisivaks ülevaatajaks. Eri saari külastades kohtas ta kõikjal suurt huvi, ent vähe Kuningriigi kuulutajaid, kes seda huvi arendaks. Jacques selgitab: ”Seepärast õhutasingi paljusid peresid nendele saartele kolima, et teenida seal, kus vajadus on suurem. Nii hakati nendel saarestikel vähehaaval head sõnumit levitama.” Vend Inaudi teenis reisiva ülevaatajana aastatel 1969 kuni 1974 ning praegu teenib ta kogudusevanemana ühes Tahiti koguduses.
Nende hulgas, kes vastasid vend Inaudi üleskutsele, oli ka Auguste Temanaha, üks kaheksast 1958. aastal ristitust. Ta meenutab: ”1972. aastal ergutas ringkonnaülevaataja Jacques Inaudi meid kaaluma võimalust teenida Huahinel, ühel Seltsisaarte rühma Tuulealustest saartest. Ma ebalesin, sest mulle oli koguduses vaid piiblilugemisosi antud ning ei pidanud end kõlblikuks, et mulle võiks sellist vastutust usaldada. Ent vend Inaudi ütles mulle ikka: ”Ära muretse, küll sa hakkama saad!” Mõne aja pärast jõudsime abikaasaga otsusele. Niisiis müüsime 1973. aastal kõik, mis meil oli, ning kolisime koos oma kolme väikese lapsega Huahinele.
Kohapeal avastasin, et mul tuleb kõike nullist alustada: ”Vahitorni”-uurimist, teokraatlikku teenistuskooli ja kõike muud. See polnud kerge, ent me tundsime Jehoova kaitset ja abi. Mitmel korral aitas ta meil eluaset leida. Kui aga grupp vastaseid püüdis tunnistajaid saarelt ära ajada, astusid kohalikud poliitikud meie kaitseks välja. Jehoova on tõesti meid kogu selle aja valvanud.” Nüüd on Huahinel kaks kogudust: prantsuskeelne kogudus 23 kuulutajaga ja tahitikeelne 55 kuulutajaga.
Aastal 1969 määrati poolsaarele eripioneerina teenima Hélène Mapu. ”Poolsaarel oli palju huvitatuid ning vähese aja jooksul alustasin mitut piibliuurimist,” jutustab Hélène. Peatselt moodustati Vairaos väike kogudus, kuid seal oli puudus kogudusevanematest. Lõpuks sai appi tulla Colson Deane, kes elas sel ajal 35 kilomeetri kaugusel Paparas. Vend Deane meenutab: ”Pidime Vairaos teenimiseks kõik hästi korraldama. Mina töötasin poolsaare teises otsas Faaa’s, Vairaost 70 kilomeetri kaugusel. Pärast tööd pidin kiirustama koju, võtma peale oma pere ning seejärel sõitma Vairaosse. Hiljem pidime minu töö pärast Faaa’sse kolima. Kaalusime, kas saame ka edaspidi Vairao kogudusele toeks olla. Tahtsime sealseid vendi tõepoolest aidata, nii et otsustasime seal käimist jätkata. Koosolekupäevade õhtutel saime koju harva enne keskööd, sest pidime mitmeid kordi sõidutama koju neid, kel polnud autot. Nii kestis see viis aastat. Praegu on suur rõõm näha saare selles osas nelja kogudust ning meil on noist päevist tõesti helged mälestused.”
Tahiti saab harubüroo
Aastaks 1974 oli Kuningriigi kuulutajate hulk Tahitil kasvanud 199-ni. Järgmisel aastal, kui Vahitorni ühingu tollane president N. H. Knorr ja asepresident F. W. Franz Prantsuse Polüneesiat külastasid, tõdesid nad, et kuulutustööle Prantsuse Polüneesias oleks kasulikum, kui seda ei juhatataks mitte 3500 kilomeetri kauguselt Fidžilt, vaid Tahitilt. Nõnda rajati 1975. aasta 1. aprillil Tahiti harubüroo ning selle ülevaatajaks määrati ringkonnaülevaataja Alain Jamet.
Paar aastat tagasi meenutas vend Jamet vaimustunult Jehoova imelisi õnnistusi. ”Alates 1975. aastast on kõvasti pingutatud, et levitada head sõnumit meie Lääne-Euroopa suuruse pindalaga territooriumi kõikidel saartel ja saarestikel. Tulemused on olnud meile rõõmurohked. Aastaks 1983 oli kuulutajate hulk kasvanud 538-ni. Samal aastal ehitati Paeasse hoone harubüroo ja Beeteli kodu jaoks. Praegu on Seltsisaarte 30 koguduses laiali hajutatult umbes 1900 kuulutajat, üks kogudus ja eraldiasetsev grupp Tubuai saartel, üks kogudus ja kaks eraldiasuvat gruppi Markiisaartel ning mitmed eraldipaiknevad grupid Tuamotu ja Gambieri saartel. Ehitusjärgus on palju uusi kuningriigisaale — kolm Markiisaartel ja seitse Tahitil —, hoolitsemaks pidevalt kasvava hulga uute koosolekulkäijate eest. Viimase 20 aasta vältel on Jehoova tõesti õnnistanud meie pingutusi Tahiti põllu harimisel.”
Ikka veel palju teha
Väljavaated edasiseks kasvuks Prantsuse Polüneesias on oivalised. 1997. aasta 23. märtsil kogunes Prantsuse Polüneesias koos Jehoova tunnistajatega Jeesuse Kristuse surma mälestusõhtule ühtekokku 5376 inimest. Vastamaks nende huvitatud inimeste vaimsetele vajadustele on meie piiblilised väljaanded tehtud kättesaadavaks mitmes kohalikus keeles. Peale tahiti keele on kirjandust valmistatud ka paumotu keeles, mida räägitakse Tuamotu saarestikus, ning markii keele põhja- ja lõunamurdes.
Püsiv kasv ja toredad kogemused on aidanud Kuningriigi kuulutajatel Tahitil veelgi enam hinnata seda armastust ja pikka meelt, mis on Jehooval, ”kes tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid”, kogunisti nii kaugel Lõunamere saartel (1. Timoteosele 2:4). Jehoova tunnistajad nii Tahitil kui teistel Prantsuse Polüneesia saartel on täis usku Jehoova tõotusse: ”Mind ootavad saared ja loodavad mu käsivarre peale!” (Jesaja 51:5).
[Kaart lk 26]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Tahiti harubüroo hoolitseb Prantsuse Polüneesia vajaduste eest
AUSTRAALIA
[Pilt lk 25]
Vasakult paremale: Alain Jamet, Mary-Ann Jamet, Agnès Schenck, Paulette Inaudi ja Jacques Inaudi
[Pilt lk 27]
Tahiti harubüroo