3 Siis hakkas Iiob rääkima ja needis oma sündimispäeva.+ 2 Ta ütles:
3 „Kadugu päev, mil ma sündisin,+
ja öö, mil öeldi: „Poeglaps on eostatud!”!
4 Muutugu see päev pimeduseks!
Ärgu hooligu sellest Jumal ülal,
ärgu paistku sellele valgust!
5 Pilkane pimedus nõudku see tagasi,
vihmapilved laotugu selle üle,
kohutagu seda kõik, mis pimendab päeva!
6 Mattugu see öö süngesse pimedusse,+
ärgu see rõõmutsegu ühes aasta päevadega,
kuude hulka ärgu see tulgu!
7 Jäägu see öö viljatuks,
ärgu kostku sellest rõõmuhõiskeid!
8 Needku seda päeva päevaneedjad,
kes on valmis äratama leviatani!+
9 Pimenegu selle koidutähed,
oodaku see asjatult päevavalgust,
ärgu see nähku koidukiiri!
10 Sest see ei sulgenud mu ema üsa uksi+
ega varjanud vaeva mu silme eest.
11 Miks ei surnud ma juba sündides?
Miks ei suikunud ma üsast väljudes?+
12 Miks võtsid mind vastu põlved,
miks rinnad, et saaksin imeda?
13 Ma lebaksin nüüd segamatult,+
magaksin ja puhkaksin rahus+
14 ühes maa kuningate ja nõuandjatega,
kes ehitasid endale paiku, mis nüüdseks on varemeis,
15 või koos võimukandjatega, kellel oli kulda,
kelle kojad olid täis hõbedat.
16 Miks polnud ma varjatud nurisünnitis,
nagu laps, kes pole iial näinud ilmavalgust?
17 Seal lakkab ka jumalatute raev,
seal saavad kurnatud puhata.+
18 Vangid on seal muretult üheskoos,
ei kuule nad töölesundija häält.
19 Väike ja suur on seal võrdsed,+
ori on vaba oma isandast.
20 Miks annab Jumal valgust vaevatule,
elu neile, kelle hing on kibestunud?+
21 Miks ootavad mõned surma, mida ei tule?+
Nad otsivad seda enam kui peidetud aardeid.
22 Nad hõiskavad vaimustusest,
on õnnelikud, kui leiavad haua.
23 Miks annab Jumal valgust mehele, kes on kaotanud oma tee,
kelle ta on ümber piiranud?+
24 Leiva asemel on ohkamine,+
mu ägamine+ voolab veena.
25 Sest see, mida ma kartsin, on tulnud mu peale,
mille ees hirmu tundsin, on mind tabanud.
26 Mul pole olnud ei vaikust ega rahu,
ei mingit puhkust, vaid üks häda teise järel.”