Varsti pärast seda, kui Jehoova oli iisraellased Egiptuse orjusest vabastanud, ründasid neid amalekid. Järgides Moosese juhtnööre, viis Joosua iisraellased julgelt lahingusse. Samal ajal läks Mooses koos Aaroni ja Huuriga lähedal asuva mäe nõlvale, kust võis näha tervet sõjatandrit. Mooses tegutses plaani järgi, mis tõi neile võidu. Ta hoidis kahe käega üleval Jumala keppi. Niikaua kui ta seda tegi, toetas Jehoova iisraellasi lahingus amalekkide vastu ja nad olid võidukad. Kui aga tema käed väsisid ja hakkasid allapoole vajuma, olid amalekid võidukad. Seepeale asusid Aaron ja Huur otsustavalt tegutsema. Piiblis öeldakse: „Kui Moosese käed väsisid, võtsid nad kivi ja ta istus selle peale. Aaron ja Huur aga toetasid tema käsi, üks ühel ja teine teisel pool, nii et ta käed püsisid paigal kuni päikeseloojanguni.” Kuna Jumala võimas käsi oli iisraellastega, võitsid nad selle lahingu. (2. Moos. 17:8–13.) w16.09 1:5–7

Paulus oli täiesti kindel, et suudab oma sisemise lahingu võita, kui palub Jehoovalt abi ja usub Jeesuse lunastusohvrisse. Kuidas on lood meiega? Ka meie suudame võitluses oma patuste kalduvustega edukad olla. Meid aitab see, kui võtame eeskujuks Pauluse, toetume täielikult Jehoovale, mitte omaenda jõule, ning usume lunastusse. Mõnikord võib Jumal lasta meil näidata, kui väga me midagi soovime. Kuidas me toimime näiteks siis, kui meid või meie pereliiget tabab ränk haigus või me kogeme ebaõiglust? Kui loodame täielikult Jehoovale, siis anume teda palves, et ta annaks meile jõudu teenida teda ustavalt edasi ja et me ei kaotaks rõõmu. (Filipl. 4:13.) Paljude ustavate jumalateenijate kogemused nii Pauluse kui ka meie päevilt tõendavad, et palve kaudu me võime saada uut jõudu, mis aitab meil vastu pidada. w16.09 2:14, 15

Kui varakristlik kogudus kasvas, kerkis esile üks probleem. Kreeka keelt kõnelevad juudid kurtsid, et nende leskedega ei arvestata. Apostlid määrasid olukorda lahendama seitse meest, kes pidid tagama, et kedagi ei koheldaks ebaõiglaselt. Kõigil neil meestel olid kreeka nimed, mis näib viitavat sellele, et apostlid tahtsid maandada pingeid, mis võisid olla algkristlaste seas tekkinud nende erineva päritolu tõttu. (Ap. t. 6:2–6.) Tahes-tahtmata avaldab meile kõigile suurt mõju meie kultuur. (Rooml. 12:2.) Tõenäoliselt oleme kuulnud, kuidas naabrid ning töö- ja koolikaaslased on halvustanud muust rahvusest või teise nahavärviga inimesi. Kas sellised eelarvamused mõjutavad ka meid? Ja kuidas me reageerime, kui keegi teeb nalja meie rahvuse üle, liialdades ehk mingi kultuurilise iseärasuse kirjeldamisel? w16.10 1:7, 8