Jehoova armastust võib näha selles, kuidas ta toimis siis, kui inimajaloo alguses tekkisid probleemid. Kuna Aadam oli talle sõnakuulmatu, kaotasid nii tema kui ka ta järeltulijad koha Jehoova õnnelikus peres. (Rooml. 5:12.) Kuid Jehoova ei jätnud asja nii. Jehoova karistas Aadamat, kuid ta andis tema järeltulijatele lootuse. Ta tõotas, et kuulekad inimesed saavad tulevikus taas tema pere liikmeteks. (1. Moos. 3:15; Rooml. 8:20, 21.) Selle tõotuse täitmiseks andis ta oma armsa poja Jeesuse lunastusohvriks. Sellega ta näitas, kui suur on tema armastus meie vastu. (Joh. 3:16.) Jehoova on parim isa. Ta kuulab meie palveid ja annab meile kõik, mida me vajame, et elada ja jääda talle ustavaks. Ta õpetab ja toetab meid. Samuti on tal meile varuks imelised õnnistused tulevikus. Kui mõtleme sellele, kuidas taevane isa meid armastab ja meie eest hoolitseb, teeb see südame soojaks. w20.02, lk 6, lõigud 16–17; lk 7, lõik 20

Kas sina oled olnud vahel murest murtud? Võib-olla oled masendunud kellegi sõnade või tegude pärast. Või muretsed millegi pärast, mida sa ise ütlesid või tegid. Näiteks oled teinud mingi vea ja oled mures, kas Jehoova üldse kunagi sulle andestab. Mis veelgi hullem, mure alla mattunult võid sa mõelda, et ilmselt pole sul piisavalt usku ja et sa pole midagi väärt. Mõtle aga mõnele piiblitegelasele. Saamueli emal Hannal oli tugev usk. Siiski oli ta murest vaevatud, kuna üks pereliige kohtles teda halvasti. (1. Saam. 1:7.) Paulusel oli samuti tugev usk, kuid teda rõhus „mure kõigi koguduste pärast”. (2. Kor. 11:28.) Ka Taavet oli tugeva usuga mees ja Jehoova armastas teda väga. (Ap. t. 13:22.) Ometi tegi ta vigu, mis matsid ta murekoorma alla. (Laul 38:4.) Jehoova lohutas ja trööstis igaühte neist. w20.02, lk 20, lõigud 1–2

Jumalale pühendudes esitad sa talle siira palve, milles sa lubad teenida teda igavesti. Kui sa pühendud talle, siis sellest hetkest alates sa ei ela enam iseendale. Sa kuulud Jehoovale ja see on midagi väga erilist. (Rooml. 14:8.) Sa ütled talle, et sellest päevast alates on sulle kõige tähtsam tema teenimine, mitte enda soovid. Pühendumispalvet esitades annad sa Jumalale tõotuse ehk pühaliku lubaduse. Ta ei sunni meid sellist tõotust andma. Ent kui me seda teeme, siis ta ootab, et me seda täidaksime. (Laul 116:12, 14.) Jumalale pühendumine on midagi isiklikku, see on sinu ja Jehoova vaheline asi. Ristimine on aga avalik, see toimub teiste silme ees tavaliselt mõnel kokkutulekul. End ristida lastes annad sa teistele teada, et sa oled juba Jehoovale pühendunud. Sinu ristimine näitab teistele, et sa armastad Jehoovat kogu südamest ja hingest ning kogu oma mõistuse ja jõuga ning et sa tahad teenida teda igavesti. (Mark. 12:30.) w20.03, lk 9, lõigud 4–5