39 Läinud veidi maad edasi, langes ta põlvili, kummardas maani ja palvetas:+ „Mu isa, kui võimalik, siis mingu see karikas+ minust mööda. Ometi ärgu sündigu mitte minu, vaid sinu tahtmine.”+

30 Mina ei saa omapead midagi teha. Ma mõistan kohut selle järgi, mida Isa mulle ütleb. Minu kohtumõistmine on õiglane,+ sest ma ei taha teha oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes on mu läkitanud.+