Ülemlaul
4 „Küll sa oled ilus, mu arm,
küll sa oled ilus!
Su silmad loori taga on kui tuvi silmad.
Su juuksed on kui kitsekari,
mis voogab alla Gileadi mägedelt.+
2 Su hambad on kui vastpügatud lambad,
kes pesemiselt tulevad,
kellel kõigil on paariline
ja kellest ükski pole kaotanud oma tallekesi.
4 Su kael+ on kui Taaveti torn,+
mille seinas on üks kivirida teise peal
ja mille küljes ripub tuhat kilpi,
kõik vägilaste ümarkilbid.+
8 Tule minuga Liibanoni mäestikust, mu pruut,
tule minuga Liibanonist!+
Astu alla Amana* tipust,
Seniiri ja Hermoni tipust,+
lõvikoobastest, leopardimägedelt!
9 Sa oled vallutanud mu südame,+ mu õeke, mu pruut,
oled vallutanud mu südame ainsa pilguga oma silmist,
ainsa lüliga oma kaelakeest.
10 Kui meeldivad on su õrnused,+ mu õeke, mu pruut!
Su õrnused on kaugelt paremad kui vein,+
su lõhnaõli aroom on üle kõigist lõhnadest!+
11 Su huuled tilguvad kärjemett,+ mu pruut,
mesi ja piim on su keele all,+
su riiete lõhn on otsekui Liibanoni lõhn.
12 Suletud aed on mu õeke, mu pruut,
suletud aed, pitseriga kinni pandud allikas.
14 nardi+ ja safranit, healõhnalist roogu+ ja kaneeli,+
kõiksugu viirukipuid, mürri ja aaloed*,+
igasugu parimaid lõhnaaineid.+
16 Ärka, põhjatuul,
tule, lõunatuul!
Puhu õrnalt üle mu aia.
Heljugu õhus selle aroomid.”
„Tulgu mu kallim oma aeda
sööma selle parimaid vilju!”