Jeremija
2 Mulle tuli Jehoovalt sõnum: 2 „Mine ja kuuluta Jeruusalemmale: „Nii ütleb Jehoova:
„Mul on meeles su noorpõlve kiindumus*,+
su kihlusaja armastus,+
kui sa käisid mu järel kõrbes,
maal, kuhu ei olnud külvatud seemet.+
3 Iisrael oli Jehoovale püha,+ tema lõikuse uudsevili.””
Kõik, kes teda õgivad, saavad süüdlaseks.
Neid tabab õnnetus, lausub Jehoova.”+
4 Kuulge Jehoova sõna, Jaakobi sugu
ja kõik Iisraeli suguvõsad!
5 Nii ütleb Jehoova:
„Millist ülekohut leidsid teie esiisad minus,+
et nad minust nii kaugele läksid,
käisid tühiste ebajumalate järel+ ja muutusid ka ise tühisuseks?+
6 Nad ei küsinud: „Kus on Jehoova,
kes tõi meid välja Egiptusemaalt,+
juhtis meid läbi kõnnumaa,
läbi kõrbete+ ja läbi auke täis maa,
läbi põuase+ ja pilkaselt pimeda maa,
läbi maa, kus keegi ei rända
ega ükski inimene ela?”
7 Ma tõin teid viljapuuaedade maale
sööma selle vilju ja nautima selle hüvesid.+
Aga te tulite ja rüvetasite mu maa,
tegite jäledaks minu omandi.+
8 Preestrid ei küsinud: „Kus on Jehoova?”+
Seaduseõpetajad ei tundnud mind,
karjased mässasid mu vastu,+
prohvetid kuulutasid Baali nimel+
ja käisid nende järel, kellest pole abi.
10 Minge kittide+ rannikualale* ja vaadake.
Saatke sõna Keedarisse,+ pange hästi tähele,
vaadake, kas on toimunud midagi sellist.
11 Kas on mõni rahvas iial vahetanud oma jumalad nende vastu, kes polegi jumalad?
Aga minu rahvas on vahetanud mu au selle vastu, mis on kasutu.+
12 Vaata seda hämmastusega, taevas,
vabise õudusest, lausub Jehoova.
13 Sest mu rahvas on teinud kaks väärtegu:
nad on hüljanud minu, eluveeallika,+
ja nad on raiunud endale veemahutid,
pragulised mahutid, mis ei pea vett.
14 Kas Iisrael on sulane või orjana sündinud?
Miks ta on siis antud rüüstajate kätte?
15 Tema peale möirgavad noored lõvid,+
toovad kuuldavale oma hääle.
Nad on teinud ta maast kohutava vaatepildi.
Tema linnad on leekides, seal pole enam kedagi.
16 Noofi*+ ja Tahpanheesi+ rahvas sööb paljaks su pealae.
17 Eks ole sa ise seda enda peale toonud sellega,
et jätsid maha oma Jumala Jehoova,+
kui ta juhatas sind sel teel?
18 Miks igatsed nüüd minna Egiptusse+
jooma Siihori* vett?
Miks igatsed minna Assüüriasse+
jooma suure jõe* vett?
19 Su kurjus noomigu sind,
su truudusetus laitku sind.
Mõista siis ja näe, kui halb ja kibe+
on see, kui sa hülgad oma Jumala Jehoova.
Sul puudub kartus minu ees,+ lausub kõrgeim valitseja vägede Jehoova.
20 Ammusel ajal purustasin ma su ikke+
ja rebisin sult ahelad.
Kuid sa ütlesid: „Ma ei hakka sind teenima,”
ja heitsid maha igal kõrgel mäel ja iga lopsaka puu all,+
et seal hoorata.+
21 Ma istutasin sinu kui parima punaste marjadega viinapuu+ täiesti puhtast seemnest.
Miks oled siis muutunud mulle võõraks, metsistunud võsudega viinapuuks?+
22 Kui sa ka peseksid end soodaga ja kasutaksid ohtralt leelist*,
oleks su süü ikkagi otsekui mustuseplekk mu ees,+ lausub kõrgeim valitseja Jehoova.
23 Kuidas võid sa öelda: „Ma pole end rüvetanud
ega käinud Baalide järel”?
Vaata oma teekonda orus.
Mõtle oma tegudele.
Sa oled kui noor nobe kaamelimära,
kes jookseb oma teedel sihitult sinna-tänna.
24 Sa oled kui metseeslimära, kes kõrbes
oma kiimas õhku nuusib.
Kes saab teda peatada paaritumisajal?
Ühelgi, kes teda otsib, pole tarvis end väsitada,
ta leitakse tema jooksuajal.
25 Ära väsita jalgu,
ära lase kurgul kuivada tühja taga ajades!
Kuid sina ütled: „Ära loodagi!+
ja käin nende järel.”+
26 Nii nagu varas jääb tabamise korral häbisse,
nii on jäänud häbisse ka Iisraeli sugu:
nemad, nende kuningad, peamehed,
preestrid ja prohvetid.+
27 Nad ütlevad puule: „Sina oled mu isa,”+
ja kivile: „Sina sünnitasid mind.”
Kuid minu poole on nad keeranud kukla, mitte näo.+
Õnnetuse ajal nad aga ütlevad:
„Tõuse ja päästa meid!”+
28 Kus on siis sinu jumalad, mis sa endale oled valmistanud?+
Tõusku nad, kui nad suudavad sind päästa su õnnetuse ajal.
Sest sul on jumalaid sama palju, kui sul on linnu, oh, Juuda.+
30 Asjata olen ma löönud teie poegi.+
Nad ei võta manitsust kuulda.+
Teie oma mõõk on neelanud teie prohvetid,+
surmanud nad nagu saaki jahtiv lõvi.
31 Oh, selle põlvkonna rahvas, võta kuulda Jehoova sõna!
Kas olen ma Iisraelile otsekui kõrb
või rõhuva pimeduse maa?
Miks ütles mu rahvas: „Me rändame vabalt ringi.
Sinu juurde me enam ei tule”?+
34 Su riided on määrdunud vaeste, süütute verega,+
kuigi neid ei tabatud sissemurdmispaigast.
Ma olen leidnud nende verd kõigilt su riietelt.+
35 Sina aga ütled: „Ma olen süütu.
Kindlasti on ta viha mu pealt pöördunud.”
Nüüd ma mõistan su üle kohut,
sest sa ütled: „Ma pole pattu teinud!”