1. Moosese
44 Hiljem andis Joosep oma majaülemale käsu: „Pane meeste kottidesse nii palju vilja, kui nad jaksavad kanda, samuti pane igaühe raha tema koti suhu.+ 2 Aga noorima koti suhu pane koos viljarahaga ka minu hõbekarikas.” Majaülem tegi, nagu Joosep oli öelnud.
3 Hommikul, kui valgeks läks, saadeti mehed ja nende eeslid teele. 4 Nad polnud veel linnast kuigi kaugele jõudnud, kui Joosep ütles oma majaülemale: „Mine, aja mehi taga! Kui sa nad kätte saad, ütle neile: „Miks te tasute head halvaga? 5 Miks te võtsite karika, millest mu isand joob ja mille abil ta endeid seletab? Te olete teinud väga halvasti!””
6 Majaülem saigi nad kätte ja rääkis neile need sõnad. 7 Nemad aga ütlesid: „Miks meie isand niiviisi räägib? On mõeldamatu, et su sulased midagi sellist teeksid! 8 Ka selle raha, mis me leidsime oma kottidest, tõime Kaananimaalt sulle tagasi.+ Kuidas me võiksime siis varastada hõbedat või kulda su isanda majast? 9 See sinu sulane, kelle juurest see leitakse, surgu, ja meie ülejäänud saame oma isanda orjadeks.” 10 Ta vastas: „Olgu nii, nagu te ütlete: kelle juurest see leitakse, saab minu orjaks, kuid ülejäänud on süüta.” 11 Otsekohe tõstsid nad oma kotid maha ja tegid lahti. 12 Majaülem otsis hoolikalt kotid läbi, alustades vanima omast ja lõpetades noorima omaga. Viimaks leiti karikas Benjamini kotist.+
13 Siis käristasid nad oma riided lõhki, igaüks pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna. 14 Juuda+ ja tema vennad läksid Joosepi juurde, kes oli veel oma majas, ja langesid tema ette maha.+ 15 Joosep ütles neile: „Mida te olete teinud! Kas te ei teadnud, et minusugune mees oskab endeid seletada?”+ 16 Juuda vastas: „Mida on meil oma isandale öelda? Mida on meil rääkida või millega end õigustada? Jumal on avastanud su orjade süü.+ Me oleme nüüd oma isanda orjad, nii meie kui ka see, kelle käest karikas leiti!” 17 Joosep aga ütles: „On mõeldamatu, et ma nõnda teeksin! Ainult see mees, kelle käest karikas leiti, saab minu orjaks.+ Teie ülejäänud aga minge rahus oma isa juurde.”
18 Nüüd astus Juuda talle lähemale ja ütles: „Ma anun sind, mu isand, palun kuula oma orja ja ära vihastu oma orja peale, sest sina oled otsekui vaarao ise.+ 19 Mu isand küsis oma orjadelt: „Kas teil on isa või mõni vend?” 20 Me vastasime oma isandale: „Meil on eakas isa ja noorim vend, tema vana ea laps.+ Aga selle vend on surnud,+ nii et ta on oma ema ainus järelejäänud poeg+ ja tema isa armastab teda.” 21 Seejärel ütlesid sa oma orjadele: „Tooge ta siia minu juurde, et saaksin teda näha.”+ 22 Kuid me laususime oma isandale: „Poiss ei saa isa juurest lahkuda. Kui ta tema juurest lahkuks, siis isa sureks.”+ 23 Seepeale ütlesid sa oma orjadele: „Kui teie noorim vend koos teiega ei tule, ei saa te mu nägu enam näha.”+
24 Me läksime siis sinu orja, oma isa juurde ja ütlesime talle oma isanda sõnad edasi. 25 Mõne aja pärast ütles isa meile: „Minge tagasi ja ostke meile veel vilja.”+ 26 Aga me vastasime: „Me ei saa minna. Kui meie noorim vend tuleb koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa selle mehe nägu näha, kui meie noorimat venda pole koos meiega.”+ 27 Siis ütles sinu ori, meie isa, meile: „Te ju teate, et mu naine sünnitas mulle kaks poega.+ 28 Üks neist lahkus minu juurest ja ma ütlesin: „Ta on tükkideks kistud!”,+ ning ma pole teda seniajani näinud. 29 Kui te nüüd ka selle mu silma alt ära viite ja ta peaks õnnetult surma saama, siis ajate mu hallid juuksed valuga hauda*.”+
30 Seega, kui ma läheksin nüüd sinu orja, oma isa juurde tagasi ja meiega ei oleks poissi, kelle hingega tema hing on ühte köidetud, 31 siis nähes, et poissi ei ole, ta lihtsalt sureb, ja su orjad ajaksid tõesti sinu orja, meie isa hallid juuksed murega hauda*. 32 Sinu ori andis isale lubaduse hoolitseda poisi eest, öeldes: „Kui ma teda sinu juurde tagasi ei too, siis jään ma sinu ees, isa, alatiseks süüdi.”+ 33 Palun luba nüüd, et sinu ori jääb poisi asemel oma isanda orjaks, et poiss võiks koos oma vendadega tagasi minna. 34 Kuidas võiksin oma isa juurde naasta, kui poissi ei ole koos minuga? Ma ei suudaks seda taluda, kui mu isa tabaks niisugune õnnetus!”