Jeremija
30 Jehoovalt tuli Jeremijale sõnum: 2 „Nii ütleb Iisraeli Jumal Jehoova: „Kirjuta raamatusse kõik need sõnad, mis ma sulle räägin. 3 Jehoova lausub: „Tulevad päevad, mil ma kogun kokku oma vangiviidud rahva, Iisraeli ja Juuda.”+ Ja Jehoova ütleb: „Ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende esiisadele, nad saavad selle taas enda valdusse.”””+
4 Need on sõnad, mis Jehoova rääkis Iisraelile ja Juudale.
6 Küsige, kas saab mees sünnitada.
Miks näen ma siis kõiki vägevaid mehi, käed kõhul
otsekui sünnitajal?+
Miks on nad kõik näost kahvatud?
7 Oh häda, see on kohutav päev,+
teist sellesarnast ei ole!
See on ahastuse aeg Jaakobile,
aga ta päästetakse sellest.”
8 „Sel päeval murran ma ikke nende turjalt, rebin katki nende rihmad ja ükski võõras ei orjasta neid enam,” lausub vägede Jehoova. 9 „Siis nad teenivad oma Jumalat Jehoovat ja oma kuningat Taavetit, kelle ma neile tõstan.”+
10 „Aga sina, mu teenija Jaakob, ära karda,” lausub Jehoova,
„ära kohku, Iisrael,+
sest ma päästan su, toon su ära kaugelt
ja sinu järglased nende vangistusemaalt.+
Jaakob pöördub tagasi ning elab rahus ja muretult,
keegi ei kohuta teda.”+
11 „Mina olen sinuga, et sind päästa,” lausub Jehoova.
„Ma hävitan kõik rahvad, kelle sekka ma olen sind pillutanud.+
Sind ma ei hävita,+
kuid ma karistan* sind parajal määral.
Karistamata ma sind ei jäta.”+
14 Kõik su armukesed on su unustanud,+
nad ei otsi sind enam.
Ma olen löönud sind nagu vaenlane,+
nagu karistab õel,
sest su süü on suur ja su patte on palju.+
15 Miks kisendad sa oma vigastuse pärast?
Su valu on vaigistamatu.
Ma olen seda sulle teinud+
sinu suure süü ja paljude pattude pärast.
16 Seepärast kõik, kes sind neelavad, neelatakse,+
ja kõik su vaenlased viiakse samuti vangi.+
Neid, kes sind rüüstavad, rüüstatakse,
ja kõiki, kes sind riisuvad, lasen ma riisuda.”+
17 „Ma taastan su tervise ja parandan su haavad,”+ lausub Jehoova,
„kuigi sind on hüütud hüljatuks ja öeldud:
„Siion, keda keegi ei otsi.””+
18 Nii ütleb Jehoova:
„Ma kogun kokku Jaakobi telkide vangiviidud,+
ma halastan tema eluasemetele.
Linn ehitatakse taas üles oma künka peale,+
kindlustorn seisab jälle oma õiges paigas.
19 Sealt kostab tänusõnu ja naeru.+
Ma teen nad paljuks ja nende hulk ei kahane,+
ma teen nad arvukaks*
ja nad ei muutu tähtsusetuks.+
20 Tema pojad on siis nagu endistel aegadel
ja tema kogudus seisab mu ees kindlalt.+
Ma võtan käsile kõik ta rõhujad.+
21 Temast enesest tuleb ta suursugune juht,
tema enda keskelt ta valitseja.
Ma lasen tal tulla minu ligi, ta tuleb minu juurde.”
„Sest kes muidu söandaks minu juurde tulla?” küsib Jehoova.