Iiob
32 Siis need kolm meest ei püüdnud enam Iiobile vastata, sest ta oli veendunud enda õiguses.+ 2 Aga Eliihu, buuslase+ Baarakeli poeg Raami suguvõsast, sai väga vihaseks. Ta viha süttis Iiobi vastu, sest too püüdis tõestada pigem omaenda kui Jumala õigust.+ 3 Ta sai väga vihaseks ka Iiobi kolme kaaslase peale, sest nad polnud osanud anda sobivat vastust, vaid olid süüdistanud Jumalat kurjuses.+ 4 Eliihu oli oodanud, et ta saaks Iiobile vastata, sest teised olid temast vanemad.+ 5 Kui Eliihu nägi, et neil kolmel mehel pole midagi kosta, lõi ta viha lõkkele. 6 Buuslase Baarakeli poeg Eliihu ütles:
„Mina olen noor,
teie aga eakad.+
Austusest teie vastu hoidsin end tagasi,+
ei söandanud öelda, mida tean.
7 Ma mõtlesin: „Kõnelgu päevade rohkus,
aastate küllus kuulutagu tarkust!”
10 Seepärast ma ütlen: „Kuula mind!
Minagi kõnelen sulle, mida tean.”
12 Ma jälgisin teid pingsalt:
ükski teist ei tõestanud, et Iiobil pole õigus,*
ei andnud vastust tema sõnadele.
13 Nii et ärge öelge: „Me oleme leidnud tarkuse.
Tema väited kummutab Jumal, mitte inimene.”
14 Minu vastu pole ta sõnu seadnud
ja ma ei vasta talle teie väidetega.
15 Nad on jahmunud, neil pole enam midagi kosta
ega midagi rohkemat öelda.
16 Ma olen oodanud, kuid nad ei räägi enam,
nad vaid seisavad ega lausu midagi.
17 Minagi tahan nüüd kõnelda,
minagi räägin, mida tean.
18 Ma olen täis sõnu,
vaim mu sees sunnib mind.
20 Laske mul rääkida, et saaksin kergendust!
Ma avan oma huuled ja kõnelen.
22 Ma ei oskagi meelitada.
Kui seda teeksin, kõrvaldaks mu Looja mind kärmelt.