Jeremija

38 Maatani poeg Sefatja, Pashuri poeg Gedalja, Selemja poeg Juukal+ ja Malkija poeg Pashur+ kuulsid, kuidas Jeremija rääkis rahvale: 2 „Nii ütleb Jehoova: „Kes jääb siia linna, sureb mõõga, nälja või katku läbi.+ Aga kes alistub kaldealastele, jääb elama ja saab oma hinge enesele saagiks — ta jääb ellu.”+ 3 Nii ütleb Jehoova: „See linn langeb Babüloni kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle.””+

4 Seepeale ütlesid peamehed kuningale: „Lase see mees surmata,+ sest neid sõnu rääkides kahandab ta sellesse linna järele jäänud sõjameeste võitlusindu ja kogu rahva võitlusindu. See mees ei too rahvale rahu, vaid õnnetust.” 5 Kuningas Sidkija vastas: „Talitage temaga, nagu heaks arvate, sest kuningas ei saa teid takistada.”

6 Siis võtsid peamehed Jeremija ja heitsid ta kuningapoeg Malkija veemahutisse, mis oli vahtkonnaõues.+ Nad lasid Jeremija köitega sinna alla. Seal ei olnud vett, vaid ainult muda, ja Jeremija vajus mutta.

7 Etiooplane Ebed-Melek,+ õukonnaametnik, kes oli kuningakojas, kuulis, et Jeremija on veemahutisse pandud. Kuningas istus parasjagu Benjamini väravas,+ 8 kui Ebed-Melek läks kuningakojast välja ja ütles kuningale: 9 „Mu isand kuningas! Need mehed on teinud prohvet Jeremijale kurja. Nad on heitnud ta mahutisse ja ta sureb nälga, sest linnas pole enam leiba.”+

10 Siis andis kuningas etiooplasele Ebed-Melekile käsu: „Võta siit endaga kaasa 30 meest ja tõmmake prohvet Jeremija mahutist välja, enne kui ta sureb.” 11 Ebed-Melek võttiski mehed endaga kaasa ja läks kuningakoja varakambri+ all olevasse ruumi, kust nad said kaltse ja riideräbalaid. Nad lasid need köitega alla Jeremijale. 12 Etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: „Pane need kaltsud ja riideräbalad endale kaenlaaluseisse köite alla.” Jeremija tegigi nii. 13 Siis tõmbasid nad Jeremija köite abil mahutist välja. Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.+

14 Kuningas Sidkija lasi tuua prohvet Jeremija Jehoova koja kolmanda sissekäigu juurde. Kuningas ütles Jeremijale: „Ma tahan sinult midagi küsida. Ära varja minu eest midagi.” 15 Jeremija vastas Sidkijale: „Kui ma sulle räägin, siis sa ju tapad mu. Kui ma annan sulle nõu, siis sa ju ei kuula.” 16 Seepeale kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja: „Nii tõesti, kui elab Jehoova, kes on andnud meile elu, ei lase ma sind tappa ega anna sind nende meeste kätte, kes jahivad su elu.”

17 Siis ütles Jeremija Sidkijale: „Nii lausub Jehoova, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: „Kui sa alistud Babüloni kuninga võimukandjatele, siis sa pääsed eluga ja seda linna ei põletata maha. Sina ja su kodakondsed pääsete eluga.+ 18 Aga kui sa ei alistu Babüloni kuninga võimukandjatele, siis langeb see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle maha+ ning ka sina ei pääse nende käest.””+

23 Kõik su naised ja pojad viiakse kaldealaste juurde ning sa ei pääse nende käest, vaid Babüloni kuningas võtab sind kinni+ ja sinu pärast põletatakse see linn maha.”+

24 Siis ütles Sidkija Jeremijale: „Mitte keegi ärgu kuulgu sellest, muidu sa sured! 25 Kui peamehed saavad teada, et ma sinuga olen rääkinud, ning tulevad sinu juurde ja ütlevad: „Räägi meile, mida sa kuningale ütlesid! Ära varja meie eest midagi, siis me ei hukka sind.+ Mida kuningas sulle rääkis?”, 26 siis vasta neile: „Ma anusin kuningat, et ta ei saadaks mind tagasi Jehonatani majja surema.””+

27 Mõne aja pärast tulidki kõik peamehed Jeremija juurde ja hakkasid teda küsitlema. Tema vastas neile nii, nagu kuningas oli käskinud. Siis ei öelnud nad talle enam midagi, sest nad ei saanud jutuajamisest midagi teada. 28 Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalemm vallutati.+ Kui Jeruusalemm vallutati,+ oli ta ikka seal.