10 Ma jälestan oma elu!+
Ma annan voli kaebustele,
räägin oma hingekibeduses!
2 Ma ütlen Jumalale: „Ära mõista mind süüdi!
Anna mulle teada, miks sa sõdid minuga!
3 Mis kasu sa sellest saad,
et rõhud ja põlgad oma kätetööd,+
võtad kuulda jumalatute nõu?
4 Kas sul on lihalikud silmad,
kas näed sa, nagu surelik inimene näeb?
5 Kas su päevad on nagu surelike päevad,
aastad nagu mehe aastad,+
6 et püüad leida mu süüd
ja otsid aina mu pattu?+
7 Sa tead, et ma pole süüdi,+
kuid keegi ei suuda mind sinu käest päästa.+
8 Su enda käed vormisid ja valmistasid mind,+
aga nüüd tahad sa mulle lõppu teha.
9 Pea ometi meeles, et sa tegid mind savist.+
Aga nüüd ajad sa mind tagasi põrmu.+
10 Eks valanud sa mind kui piima,
kalgendanud nagu juustu?
11 Sa riietasid mind naha ja lihaga,
liitsid üheks luude ja kõõlustega.+
12 Sa andsid mulle elu ja truu armastuse,
mu vaim oli kaitstud su hoole all.+
13 Kuid vaat mis sa salamisi võtsid nõuks teha!
Ma tean, et see kõik tuleb sinu käest.
14 Sa jälgisid mind, kui ma pattu tegin,+
ja sa ei andesta mu süüd.
15 Kui ma olen süüdi, siis häda mulle!
Ja isegi kui olen süüta, ei tõsta ma pead,+
sest ma olen täis häbi ja piina.+
16 Kui ma aga tõstan pea, jahid sa mind kui lõvi,+
näitad mu peal taas oma väge.
17 Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid,
su viha minu vastu kasvab,
mind tabab õnnetus õnnetuse otsa.
18 Miks tõid sa mu emaüsast välja?+
Oleks ma ometi surnud, enne kui ükski silm mind nägi!
19 Siis poleks mind nagu olnudki.
Mind oleks emaihust otse hauda viidud.”
20 Eks ole mu päevi pisut?+ Jätku ta mind rahule,
pööraku mult oma pilk, et saaksin veidigi leevendust,+
21 enne kui ma lahkun — ega tulegi tagasi+ —
pilkase pimeduse maale,+
22 ääretu sünguse maale,
sügavate varjude ja kaose maale,
kus valguski on nagu pimedus!”