Jesaja
2 Igaüks neist on otsekui varjupaik tuule eest,
justkui ulualune vihmavalingu ajal,
nagu veeojad põuases paigas,+
nagu võimsa kalju vari janusel maal.
3 Nägijate silmad pole siis enam suletud
ja kuuljate kõrvad panevad tähele.
6 Sest rumal räägib rumalusi
ja sepitseb südames kurja,+
et ärgitada usust taganemist* ja rääkida Jehoova kohta valet,
et lasta näljasel nälgida
ja jätta janune joogita.
7 Põhimõteteta mehe võtted on nurjatud.+
Ta õhutab toimima häbitult,
et hukutada viletsaid valega,+
ka siis, kui vaene räägib õigust.
10 Veidi rohkem kui aasta pärast te, muretud, värisete,
sest kuigi viinamarjakoristus lõppeb, saaki pole.+
11 Vabisege, te muretud naised!
Värisege, te hooletud!
Heitke endalt riided
ja pange puusade ümber kotiriie.+
12 Taguge endale halisedes vastu rinda
viljakate põldude ja viljakandva viinapuu pärast.
13 Mu rahva maal kasvavad ogalised taimed ja asteldega põõsad.
Need vohavad kõigis majades, mis olid kord täis lusti,
jah, kõikjal selles varem nii rõkkavas linnas.+
14 Sest kindlustorn on hüljatud,
kärarikas linn maha jäetud.+
Ofelist*+ ja vahitornist on saanud jääv tühermaa
rõõmuks metseeslitele
ja karjamaaks kariloomadele,+
15 seniks kuni meie peale valatakse vaim ülalt+
ning kõrbest saab viljapuuaed
ja viljapuuaiast otsekui mets.+
19 Kuid rahesadu langetab metsa
ning linn tehakse maatasa.