Iiob

 2 „Ma tean küll, et see on nii.

Kuidas aga saab surelikul inimesel Jumalaga kohut käies õigus olla?+

 3 Kui keegi sooviks Jumalaga väidelda*,+

ei suudaks ta temale vastata ühelgi korral tuhandest.

 4 Jumal on südamelt tark ja jõult vägev.+

Kes võiks talle vastu seista ja terve nahaga pääseda?+

 5 Ta liigutab paigast mägesid, ilma et keegi teaks,

oma vihas ta paiskab need ümber.

 6 Ta raputab maa oma asemelt,

nii et selle sambad vabisevad.+

 7 Ta keelab päikesel särada,

paneb tähed pitseriga kinni,+

 8 ta laotab taeva laiali,+

kõnnib kõrgetel merelainetel.+

 9 Ta on teinud Aši, Kesili ja Kima tähtkuju*+

ning lõunataeva tähtkujud.

10 Ta teeb suuri ja tabamatuid asju,+

arvutult imepäraseid tegusid.+

11 Ta möödub minust ja ma ei näe teda,

ta läheb minust mööda ja ma ei märkagi.

12 Kui tema midagi võtab, kes võib teda takistada?

Kes võib talle öelda: „Mida sa teed?”?+

13 Jumal ei hoia tagasi oma viha,+

isegi raahabi*+ abilised kummardavad ta ees.

14 Kuivõrd enam tuleb siis minul talle vastates

oma sõnu hoolikalt valida!

15 Isegi kui mul oleks õigus, ei vastaks ma talle.+

Ma anuksin oma kohtumõistjalt* üksnes halastust.

16 Kui ma hüüaksin, kas ta vastaks mulle?

Ma ei usu, et ta võtaks kuulda mu häält.

17 Ta räsib mind tormis,

lisab põhjuseta mulle haavu.+

18 Ta ei lase mul hingegi tõmmata,

ta aina täidab mind kibedusega.

19 Kui küsimus on jõus, siis tema on tugevam.+

Kui asi on õiguses, siis küsib ta: „Kes võib minult aru nõuda?”

20 Kui mul olekski õigus, mõistaks mu oma suu mind hukka,

kui oleksingi laitmatu*, leiaks tema minus süüd.

21 Kui oleksingi laitmatu, poleks ma endas kindel,

ma põlgaksin oma elu.

22 Pole mingit vahet. Seepärast ma ütlen:

„Ta teeb lõpu nii laitmatule kui ka jumalatule.”

23 Kui uputus tooks äkilise surma,

pilkaks ta süütute meeleheidet.

24 Maa on antud jumalatute kätte.+

Ta pigistab kinni kohtumõistjate silmad.

Kui seda ei tee tema, kes siis veel?

25 Mu päevad on jooksjast kärmemad,+

need põgenevad, nägemata head.

26 Need libisevad mööda nagu pilliroost paadid,

nagu kotkad, kes sööstavad saagi kallale.

27 Kui ma mõtlen: „Ma unustan oma mure,

ma muudan oma ilmet ja olen rõõmus”,

28 siis tunnen ma ikka hirmu kõigi oma kannatuste pärast,+

ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

29 Nagunii leitakse mind olevat süüdi.

Miks peaksin end siis asjatult vaevama?+

30 Kui ma peseksin end lumeveega,

puhastaksin käsi leelisega,+

31 pistaksid sina mind poriauku

ja mu riidedki jälestaksid mind.

32 Ta pole ju inimene nagu mina, et saaksin talle vastata,

et saaksime teineteisega kohut käia.+

33 Pole kedagi, kes meie vahel kohut mõistaks,

kes oleks meile kohtunikuks.

34 Kui ta vaid lõpetaks mu peksmise

ja ta hirmutused ei kohutaks mind,+

35 siis räägiksin ma temaga julgelt,

sest tegelikult ma ju ei karda temaga kõnelda.