Jesaja
51 Kuulake mind, te õigusenõudjad,
kes otsite Jehoovat.
Vaadake kaljut, millest te olete välja raiutud,
kivimurdu, millest te olete murtud.
2 Vaadake Aabrahami, oma isa,
ja Saarat,+ kes teid sünnitas.
Kui ma Aabrahami kutsusin, oli ta üksi.+
Ma õnnistasin teda ja tegin ta paljuks.+
Ta lohutab kõiki tema varemeid,+
muudab tema kõrbe otsekui Eedeniks+
ja kõrbetasandiku Jehoova aiaks.+
Seal on juubeldamine ja rõõm,
tänusõnad ja lauluhääled.+
4 Pane mind tähele, mu rahvas,
ja kuula mind.+
Minult lähtub seadus+
ja ma sean oma õiguse rahvaile valguseks.+
Mu pääste on tulemas+
ja mu käsivarred mõistavad rahvaile kohut.+
Saared ootavad mind+
ja loodavad mu käsivarrele*.
6 Tõstke silmad taeva poole
ja vaadake alla maa peale.
Taevas hajub nagu suits,
maa kulub nagu riie
ja selle elanikud surevad nagu sääsed.
Aga minu pääste jääb igaveseks+
ja mu õigus ei kao.+
8 Sest koi sööb nad ära nagu riide,
riidekoi* neelab neid nagu villa.+
Aga minu õigus jääb igaveseks
ja mu pääste kõigiks põlvedeks.”+
9 Ärka! Ärka! Rüüta end jõuga,
Jehoova käsivars!+
Ärka nagu ammustel aegadel, nagu muistsete põlvede päevil.
torganud läbi mereeluka?+
11 Jehoova lunastatud pöörduvad tagasi.+
Nad tulevad Siionisse hõisates,+
neid ehib lakkamatu rõõm.+
Juubeldus ja rõõm saadavad neid,
aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.+
13 Miks sa unustad Jehoova, oma looja,+
kes on tõmmanud laiali taeva+ ja rajanud maale aluse?
Kogu päeva olid sa hirmul oma rõhuja viha ees,
otsekui saaks ta sind hävitada.
Kus on nüüd selle rõhuja viha?
15 Mina olen Jehoova, sinu Jumal,
kes paneb mere mäslema ja lained möllama.+
Vägede Jehoova on mu nimi.+
16 Ma panen oma sõnad sulle suhu
ja katan sind oma käe varjuga,+
et võlvida taevas ja rajada maale alus+
ning öelda Siionile: „Sina oled mu rahvas.”+
17 Ärka! Ärka! Tõuse, Jeruusalemm,+
kes oled joonud vihakarikast Jehoova käes.
Sa oled joonud tühjaks peekri,
tühjendanud karika, mis paneb taaruma.+
18 Mitte ükski tema sünnitatud poeg pole teda juhtimas,
ükski ta üles kasvatatud poeg ei hoia kinni ta käest.
19 Need kaks häda on sind tabanud.
Kes tunneb sulle kaasa?
Häving ja laastamine, nälg ja mõõk!+
Kes lohutab sind?+
Nad lamavad igal tänavanurgal
otsekui metslambad püünisvõrgus.
Nende peale on valatud Jehoova viha, su Jumala hukkamõist.”
21 Seepärast kuula palun,
oh, vaevatud naine, kes oled joobnud, kuid mitte veinist.