Maskil. Taaveti laul, mille ta tegi pärast seda, kui ta oli olnud koopas.+ Palve.
142 Valjul häälel hüüan ma Jehoovat appi,+
valjul häälel anun Jehoovalt halastust.
2 Tema ette valan välja oma mure,
tema ees jutustan oma ahastusest,+
3 kui vaim mu sees nõrkeb.
Siis jälgid sina mu teerada.+
Teele, kus ma käin,
on mulle peidetud lõks.
4 Vaata mu paremale poole ja näe,
et keegi minust ei hooli.+
Kuhugi pole mul põgeneda,+
keegi ei muretse mu pärast.
5 Sind, Jehoova, hüüan ma appi.
Ma ütlen: „Sina oled mu varjupaik,+
kõik, mis mul on elavate maal.”
6 Pane tähele mu abipalvet,
sest olen täiesti maha surutud.
Päästa mind tagakiusajate käest,+
sest nad on minust tugevamad.
7 Too mind välja vangikoopast
kiitma sinu nime.
Kogunegu mu ümber õiged,
sest sa teed mulle head.