Laulud (Psalmid)

49 Kuulake seda, kõik rahvad,

pange tähele, kõik maailma elanikud,

 2 nii väiksed kui ka suured,

nii rikkad kui ka vaesed.

 3 Mu suu kõneleb tarku sõnu,

mu südame mõlgutustest+ hoovab arusaamist.

 4 Ma panen tähele tarkusesõna,

lüüra saatel seletan oma mõistatuse.

 5 Miks peaksin kartma hädaajal,+

kui mind piiravad õelad, kes püüavad mind maha paisata?

 6 Neist, kes loodavad oma jõukusele,+

kiitlevad oma suure rikkusega,+

 7 ei saa ükski eales lunastada oma venda

ega anda venna eest Jumalale luna+

 8 (inimelu lunastushind on liiga kõrge

ja jääb neile alatiseks kättesaamatuks),

 9 nii et see võiks elada igavesti ega näeks hauasügavust.+

10 On näha, et targadki surevad,

rumal ja arutu hukkuvad üheskoos,+

peavad jätma oma rikkuse teistele.+

11 Nad soovivad, et nende majad püsiks igavesti,

nende telgid põlvest põlve.

Oma valdused on nad nimetanud enda järgi.

12 Kuid inimene, olgugi ta austatud, ei jää püsima,+

ta pole parem loomast, kes hukka saab.+

13 Selline on rumalate tee,+

ka nende tee, kes käivad nende jälgedes, kellele meeldivad nende targutused. (sela)

14 Tapalambaina on nad määratud surmavalda,

surm karjatab neid.

Õiged valitsevad nende üle+ hommikul.

Kõik jäljedki neist kaovad,+

nende koduks saab surmavald, mitte palee.+

15 Mind aga Jumal lunastab surmavalla võimusest,+

ta haarab minust kinni. (sela)

16 Ära karda, kui keegi saab rikkaks,

kui tema maja hiilgus kasvab,

17 sest surres ei saa ta midagi kaasa võtta,+

tema hiilgus ei lähe temaga ühes.+

(ka sind ülistatakse, kui sul läheb hästi),+

19 kuid lõpuks liitub ta oma esiisadega.

Enam iial ei näe nad valgust.

20 Inimene, kes seda ei mõista, olgugi ta austatud,+

pole parem loomast, kes hukka saab.