124. peatükk
Jeesus antakse üle ja viiakse ära
KUI piinatud Jeesuse rahulikust väärikusest liigutatud Pilaatus teda järjekordselt üritab vabaks lasta, saavad ülempreestrid veelgi vihasemaks. Nad on täis otsustavust mitte millelgi lasta takistada oma õelat kavatsust teostamast. Seepärast hakkavad nad uuesti kisendama: „Löö postile! Löö postile!” (UM).
„Võtke teie tema ja lööge ta postile,” (UM) kostab Pilaatus. (Ehk siiski on juutide võimuses, vastupidi nende varasematele väidetele, hukata kurjategijaid usuliste üleastumiste pärast, kui need on piisavalt tõsised.) Seejärel kuulutab Pilaatus Jeesuse vähemalt juba viiendat korda süütuks, öeldes: „Mina ei leia temast süüd!”
Nähes, et poliitilised süüdistused pole kandnud vilja, otsivad juudid taas abi jumalateotamist puudutavast usulisest süüdistusest, mis oli kasutusel mitu tundi tagasi, kui Jeesuse üle süneedriumi ees kohut mõisteti. „Meil on käsuõpetus,” ütlevad nad, „ja käsu järgi ta peab surema, sest ta on enese teinud Jumala Pojaks!”
See süüdistus on Pilaatusele uus, mistõttu ta lööb veelgi enam kartma. Nüüd ta juba mõistab, et Jeesus ei ole mingi tavaline inimene, millele osutab ka tema naise unenägu ja Jeesuse tähelepanuväärselt tugev isiksus. Aga kas ta on „Jumala Poeg”? Pilaatus teab, et Jeesus on pärit Galileast. Ent kas võiks olla võimalik, et ta on juba varem elanud? Viinud ta taas paleesse tagasi, küsib Pilaatus: „Kust sa oled?”
Jeesus on vait. Ta on juba varem Pilaatusele öelnud, et ta on kuningas, ent tema Kuningriik ei ole osa sellest maailmast. Nüüd poleks edasistest selgitustest enam mingit kasu. Ent vastusest keeldumine haavab Pilaatuse eneseuhkust ning ta ründab Jeesust järgmiste ägedate sõnadega: „Kas sa ei räägi minuga? Eks sa tea, et mul on meelevald sind vabaks lasta ja meelevald sind risti [„postile”, UM] lüüa?”
„Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see sulle ei oleks antud ülalt,” vastab Jeesus aupaklikult. Ta viitab siin sellele, et Jumal on andnud inimvalitsejatele meelevalla juhtida maiseid asju. Jeesus lisab: „Sellepärast on sellel, kes mind sinu kätte andis, suurem patt!” Jeesuse ebaõiglase kohtlemise pärast lasub ülempreester Kaifasel ja tema kaasosalistel ning Juudas Iskariotil tõepoolest rängem süü kui Pilaatusel.
Pilaatus, kellele Jeesus on nüüd jätnud veelgi sügavama mulje ja kes kardab, et Jeesus võib olla jumalikku päritolu, üritab uuesti teda vabaks lasta. Ent juudid annavad Pilaatusele vastulöögi. Nad kordavad oma poliitilist süüdistust ja ähvardavad riukalikult: „Kui sa selle vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber! Igaüks, kes iseenese teeb kuningaks, on keisri vastane!”
Vaatamata nende sõnade kohutavale tagamõttele, toob Pilaatus Jeesuse veel korra välja. „Ennäe teie kuningat!” pöördub ta järjekordselt rahva poole.
„Vii ta ära! Vii ta ära! Löö ta postile!” (UM).
„Kas ma pean teie kuninga postile lööma?” (UM) küsib Pilaatus meeleheites.
Roomlaste valitsuse ike on juudid üles ärritanud. Muidugi nad põlgavad Rooma ülemvõimu! Ent ülempreestrid lausuvad silmakirjalikult: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!”
Hirmul oma poliitilise positsiooni ja maine pärast, annab Pilaatus viimaks juutide järeleandmatute nõudmiste ees alla. Ta annab Jeesuse neile üle. Sõdurid võtavad purpurmantli Jeesuse seljast ära ja riietavad ta tema oma pealisrõivastesse. Kui Jeesus viiakse ära, et teda postile lüüa, sunnitakse teda oma piinaposti kandma.
Käes on juba reede, 14. niisani hommikupoolik; võib-olla on keskpäev kätte jõudmas. Jeesus on olnud jalul neljapäeva varahommikust saadik, kusjuures talle on saanud osaks üks piinarikas läbielamus teise järel. On mõistetav, et posti raskuse all ütleb tal jõud peagi üles. Niisiis käsutatakse üks mööduja, keegi Siimon, kes on pärit Aafrikast Küreenest, Jeesuse eest posti kandma. Nad jätkavad teekonda, kusjuures neid järgib suur hulk inimesi, nende hulgas ka naisi, kes endid kurbuse märgiks löövad ja Jeesust taga nutavad.
Pöördudes naiste poole, lausub Jeesus: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi! Sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: õndsad on sigimatud ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud! [—] Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga!”
Jeesus viitab siin juudi rahva puule, milles on veel veidi elumahla Jeesuse juuresoleku ja temasse uskuva jäänuse olemasolu tõttu. Aga kui need sellelt rahvalt ära võetakse, jääb järele vaid vaimselt surnud puu, tegelikult üks kuivetunud rahvuslik organisatsioon. On küllaga põhjust nutta, kui Rooma väed Jumala kohtuotsuse täideviijatena juudi rahva laastavad! Johannese 19:6—17; 18:31; Luuka 23:24—31; Matteuse 27:31, 32; Markuse 15:20, 21.
▪ Millise süüdistuse esitavad usujuhid Jeesuse vastu, kui nende poliitilised süüdistused ei kanna vilja?
▪ Miks lööb Pilaatus veelgi enam kartma?
▪ Kellel lasub Jeesusega toimuva pärast suurem patt?
▪ Kuidas saavutavad preestrid viimaks selle, et Pilaatus annab Jeesuse hukkamiseks üle?
▪ Mida lausub Jeesus teda taga nutvatele naistele ja mida ta mõtleb viite all puule, mis on algul „toores”, siis aga „kuiv”?