Hea karjane ja lambatarad

Jeesus jätkab Juudamaal õpetamist. Nüüd juhib ta tähelepanu millelegi, mida tema kuulajad hästi teavad: lammastele ja lambataradele. Kuid ta räägib mõistu. Juutidele võib meenuda Taaveti laul, kus on kirjas: „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mu lebama.” (Laul 23:1, 2.) Ühes teises laulus kutsus Taavet rahvast üles: „Põlvitagem meie Looja Jehoova ette! Sest tema on meie Jumal, meie oleme tema karjamaa rahvas.” (Laul 95:6, 7.) Nagu pühakirjast on näha, on Moosese seaduse all olevaid iisraellasi juba ammu lammastega võrreldud.

Need lambad on olnud lambataras selles mõttes, et nad sündisid Moosese seaduselepingu kehtivusajal. Seadus oli nagu tara, mis eraldas juute nendest pahelistest inimestest, keda see leping ei sidunud. Mõned iisraellased aga väärkohtlesid Jumala karja. Jeesus lausub: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kes ei lähe lambatarasse väravast, vaid ronib sisse mujalt, see on varas ja röövel. Kes aga läheb väravast, on lammaste karjane.” (Johannese 10:1, 2.)

Inimeste mõtted võivad minna meeste peale, kes on väitnud end olevat messia ehk kristuse. Need on nagu vargad ja röövlid. Rahvas ei peaks järgnema sellistele petistele, vaid hoopis „lammaste karjasele”.

Jeesus ütleb tema kohta: „Väravahoidja avab temale ja lambad võtavad kuulda ta häält. Ta kutsub oma lambaid nimepidi ja juhib nad välja. Kui ta on kõik omad välja viinud, käib ta nende ees. Lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad tema eest, sest võõraste häält nad ei tunne.” (Johannese 10:3–5.)

Ristija Johannes, kes oli nagu väravahoidja, näitas, et Moosese seaduse all olevad lambad peaksid järgnema Jeesusele. Mõned neist on nii Galileas kui ka siin Juudamaal Jeesuse hääle ära tundnud. Jeesus ütles, et ta „juhib nad välja”. Ent kuhu? Milline tulemus on sellel, kui nad talle järgnevad? Jeesuse kuulajad võivad selle mõistujutu üle imestada, sest nad ei saa aru, mida ta sellega öelda tahab. (Johannese 10:6.)

Jeesus selgitab: „Ma kinnitan teile ja see on tõsi: mina olen lammaste värav. Kõik, kes on tulnud minu nime all, on vargad ja röövlid, aga lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen värav. Kes siseneb minu kaudu, see pääseb. Ta käib sisse ja välja ning leiab karjamaa.” (Johannese 10:7–9.)

Ilmselgelt õpetab Jeesus oma kuulajatele midagi uut. Nad teavad, et tema ei ole värav sajandeid kehtinud Moosese seaduse juurde. Järelikult tahab ta öelda seda, et lambad, kelle ta välja juhib, peavad minema teise tarasse. Mis neid ees ootab?

Jeesus jagab oma ülesande kohta lisaselgitust, öeldes: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja et neil oleks seda külluslikult. Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.” (Johannese 10:10, 11.) Mõni aeg tagasi julgustas Jeesus oma jüngreid: „Ära karda, väike kari, sest teie Isa on otsustanud anda teile kuningriigi.” (Luuka 12:32.) Jeesus juhib „väikse karja” liikmed uude tarasse, et „neil oleks elu ja et neil oleks seda külluslikult”. On tõepoolest suur au sellesse karja kuuluda!

Jeesus jätkab: „Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast. Needki pean ma siia tooma, ja nad võtavad kuulda mu häält. Siis on üks kari ja üks karjane.” (Johannese 10:16.) Need teised lambad ei ole „sellest tarast”. Seega peavad nad olema kolmandast lambatarast, mitte sellest, kus on „väike kari”, kes pärib kuningriigi. Neis kahes taras olevaid lambaid ootab erinev tulevik. Siiski teeb Jeesus peagi midagi mõlemas taras olevate lammaste heaks. Ta ütleb: „Minu isa armastab mind, sest ma annan oma elu.” (Johannese 10:17.)

Ühed rahva hulgast ütlevad: „Temas on deemon ja ta on arust ära.” Teised aga kuulavad head karjast suure huviga ning soovivad talle järgneda. Nad lausuvad: „Need ei ole deemonist vaevatu sõnad. Ega siis deemon saa pimedate silmi avada?” (Johannese 10:20, 21.) Ilmselt peavad nad silmas juhtumit, kui Jeesus tervendas pimedana sündinud mehe.