Nad tegid seda armastusest

USTAV ja külalislahke lesknaine Kanadast kasvatas oma nelja noort tütart tõelisteks kristlasteks. Kogudusevanemad märkasid, et tema majas oleks vaja teha põhjalikum remont. Naisel aga polnud selleks ei raha ega vajalikke oskusi. Kooskõlas sellega, mis on kirjas 1. Timoteosele 5:9, 10, korraldasid kogudusevanemad taktitundeliselt asjad nii, et see töö saaks tehtud. Kuidas?

Kõigepealt tehti plaan lesk oma lastega viieks päevaks kodunt ära saata. Rohkem kui 80 inimest kogudusest osutasid siiralt abi sellega, et annetasid materjale, raha ja aega. Kohe peale seda, kui perekond oli lahkunud, oli kogu maja töölistest kihamas justkui mesilastaru. Kogu maja sai väljastpoolt remonditud. Seinad pahteldati ja värviti. Põrandad lihviti ja viimistleti. Pandi uus põrandakate ja vaip. Paigaldati vajalikud elektri- ja valgustusseadmed. Isegi kulunud mööbel asendati uuega. Kõigest viie päevaga seati maja täielikult korda!

See elevust ja toimekust tulvil õhkkond avaldas ümbruskonnale üsna sügavat muljet. Üks 80-aastane naaber oli nii liigutatud, nähes Jehoova tunnistajate pingutusi, et ta tõi kaasa oma värvipintsli ja pakkus innukalt oma abi. Ühe vabatahtliku remondimehe tööandja annetas köögipliidi kohale ventilatsiooniseadme. Teine tööandja kinkis uued köögikapid. Ühele mehele avaldas nähtu nii sügavat muljet, et ta tahtis Jehoova tunnistajate kohta rohkem teada saada. Ta võttis meeleldi vastu raamatu Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal.

Koju tagasi jõudnud lese ja tema tütarde nägudelt peegeldus äärmine üllatus. Oli rohkesti pisaraid, naeru ja kallistusi — see oli kristliku armastuse ja tunneteväljenduse unustamatu hetk. Tõepoolest, ehtne armastus ja mure hädasolevate koguduseliikmete pärast on tõelise kristluse märk, sest Paulus kirjutas: „Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” — Galaatlastele 6:10.