Kummarda Jehoovat puhaste kätega

PSALMIST Taavet laulis inspiratsiooni all olles: „Ma pesen oma käsi süütuses ja käin su altari ümber, Jehoova” (Laul 26:6).

Neid sõnu kirja pannes võis Taavet vihjata Iisraeli leviitpreestrite tavale tõusta mööda altari kaldteed üles ja asetada siis oma ohvrid tulele. Kuid enne selle kummardamisakti sooritamist pidid preestrid pesema oma käsi ja jalgu. See ei olnud sugugi ebaoluline detail. Selle ettevalmistava sammu eiramine oleks preestrile läinud maksma elu! (2. Moosese 30:18—21.)

Piltlik pesemine tagab vaimse ja moraalse puhtuse (Jesaja 1:16; Efeslastele 5:26). Jehoova soovib, et me tänapäeval ’käiksime tema altari ümber’ teda teenides. Kuid ta nõuab, et teeksime seda puhaste kätega — kätega, mis on pestud „süütuses”, nagu Taavet seda väljendas. See ei ole mingi tühine nõue, sest need, kelle teod on ebapuhtad, ei päri Jumala riiki (Galaatlastele 5:19—21). Jumalakartlike tegudega hõivatud elu ei õigusta ebamoraalset käitumist. Seetõttu kirjutas apostel Paulus: „Ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks” (1. Korintlastele 9:27).

Need, kes taotlevad Jumala heakskiitu ja tõelist õnne, peavad teenima Jehoovat puhaste kätega. Nad käivad Jumala palge ees nagu Taavet „vaga ja õiglase südamega” (1. Kuningate 9:4).