Kas pensionile jäämine võib avada ukse teokraatlikuks tegevuseks?
PALJUDE jaoks lõpeb pensionile jäämisega pikk stressirikas ja tülikas periood. Pidanud elama üksluiset või siis üliaktiivset igapäevaelu, ootavad paljud igatsusega, et pensionile jäämisega algaksid hõlbuelu ja vabaduse aastad. Väga sageli aga toob see endaga kaasa hoopis tüdimust ja loidumust. Meelelahutus ja hobid lihtsalt ei suuda pakkuda väärtustunnet, mida pakub töö.
Jehoova tunnistajatele võib pensionile jäämine avada „suure ukse viljarikkaks tööks” (1. Korintlastele 16:9). Ehkki vananemisega kaasnevad omad probleemid ja piirangud, on mõned eakad suutnud Jehoova abiga suurendada osalemist tema teenistuses. Mõelgem näiteks mõningate vanemate kristlaste kogemustele Hollandis. 1995. teenistusaastal oli seal enam kui 1223 pioneeri (täisaegset Kuningriigi kuulutajat), kellest 269 olid 50-aastased ja vanemad. Neist omakorda 81 olid 65-aastased ja üle selle.
Mõnedel on võimalik teenida pioneerina, jätkates vaid hoogsas tempos, mis neil oli välja kujunenud siis, kui nad veel tööl käisid. (Võrdle Filiplastele 3:16.) Üks pensionärist kristlane Karel meenutab: „Kui ma ilmalikul tööl käisin, alustasin tööd kell pool kaheksa. Jäädes pensionile, otsustasin samamoodi jätkata. Alustan päeva tänavakuulutustööga, pakkudes igal hommikul kell seitse raudteejaama ees ajakirju.”
Edu toob ka hoolikas kavandamine (Õpetussõnad 21:5). Näiteks on mõned suutnud kõrvale panna küllaldaselt raha, et end pioneerteenistuses olles ülal pidada. Teised on otsustanud oma kulusid kärpida ja leida osaajatööd. Mõelgem Theodore’i ja Anni peale. Nemad olid abikaasadena pioneerid seni, kuni perekonnakohustused nõudsid neilt pioneeritöö lõpetamist. Kuid nad säilitasid oma pioneerivaimu! Kui nende tütred suuremaks kasvasid, innustati neidki pidevalt pioneerteenistust alustama. Ja mis veelgi tähtsam, Theodore ja Ann andsid head eeskuju, osaledes sageli abipioneerteenistuses. Kui tüdrukud vanemaks said, võtsid Theodore ja Ann endale vähem ilmalikku tööd, et jääks rohkem aega põlluteenistuseks.
Kui nende tütred alustasid täisaegset teenistust ja kodunt lahkusid, hakkas Ann pioneeriks. Ühel päeval innustas ta Theodore’i töölt ära tulema. „Nii saame mõlemad pioneerid olla,” ütles ta. Theodore rääkis oma kavatsustest tööandjale. Tema üllatuseks pakkus ülemus talle vastutulelikult osaajatööd, öeldes: „Arvan, et tahad teha täiskohaga tööd oma taevase ülemuse heaks.” Nüüd tunnevad Theodore ja Ann rõõmu sellest, et saavad üheskoos pioneeritööd teha.
Mõned on hakanud pioneeritööd tegema vastuseks kujunenud eluolukordadele. Üht eakat abielupaari pani selle üle, kuidas nad kasutavad oma allesjäänud eluaastaid, sügavalt järele mõtlema nende tütre ja tütretütre traagiline surm (Koguja 7:2). Selle asemel et lasta südamevalul end ära neelata, astusid nad täisaegsesse teenistusse, milles nad on nüüdseks juba üle kaheksa aasta osalenud.
On tõsi, et täisaegses teenistuses püsimiseks läheb vaja otsusekindlust. Näiteks alustasid Ernst ja tema naine Riek pioneeritööd kohe, kui nende lapsed kodunt lahkusid. Varsti pärast seda pakkus Ernsti endine ärikaaslane talle tulutoovat tööd. „Oleme parima tööandja teenistuses ja me ei soovi tema juurest ära tulla!” vastas Ernst. Tänu sellele, et Ernst ja tema naine jäid Jehoova „teenistusse”, on neile osaks saanud veel teisigi teenistuseesõigusi. Üle 20 aasta teenisid nad ringkonnatööl ning on tänini pioneerid. Kas nad kahetsevad, et on elanud sellist ennastohverdavat elu? Veidi aega tagasi kirjutas see abielupaar: „Kui see on Jehoova tahe, pühitseme kolme kuu pärast oma 50. pulma-aastapäeva, mida sageli kutsutakse kuldpulmadeks. Aga me võime täie veendumusega öelda, et meie elu tõeliselt kuldsed aastad algasid siis, kui alustasime pioneeritööd.”
Paljud on leidnud, et uks, mis on avanud võimaluse aktiivsemaks tegutsemiseks, on viinud ühtlasi ka suurema rõõmuni. Üks vend, kes alustas pioneeritööd kaks nädalat peale 65-aastaseks saamist, lausus nii: „Pean ütlema, et ma pole ühelgi perioodil elus kogenud nii palju õnnistusi kui viimase kümne pioneeritöö aasta jooksul.” Abielupaar, kes on teeninud pioneerina enam kui seitse aastat, ütleb: „Mida muud võiks meie eas ja meie oludes abielupaar teha! Näeme tihti oma territooriumil sarnastes olukordades inimesi end kodus mugavalt sisseseadnuina paksuks minemas, vananemas ja mandumas. Teenistus hoiab meid nii vaimselt kui füüsiliselt heas vormis. Oleme pidevalt koos. Naerame palju ja tunneme elust rõõmu.”
Muidugi mõista ei võimalda kõigi eakate olukorrad neil pioneerina teenida. Need kristlased, kelle olud seda ei luba, võivad olla kindlad, et Jehoova hindab kõike, mida nad tema teenistuses teha suudavad. (Võrdle Markuse 12:41—44.) Näiteks on üks invaliidist õde sunnitud elama hooldekodus. Sellele vaatamata on talle uks tööks ikka avatud! Arst küsis temalt, kuidas ta saab hakkama oma aja sisustamisega. Ta jutustab: „Ütlesin talle, et mul jääb pidevalt ajast puudu. Arst ei suutnud seda mõista. Rääkisin talle, et mu päevad on täidetud rahuldustpakkuva tööga. Mina ei kannata üksinduse all, vaid ma otsin neid, kes tõepoolest selle all kannatavad, ning püüan neile rääkida, mida Jumal inimkonna heaks veel teha kavatseb.” Ta võtab jutu kokku sõnadega: „Kui inimene on ligi 80-aastane, ei või temalt väga palju oodata. Palvetage minu eest, et võiksin veel paljusid Jehoova juurde juhatada.”
Kas sina oled pensioniealine? Uks hõlbuellu võib näida küll ahvatlev, kuid see ei ole uks, mille kaudu jõuab vaimsete õnnistusteni. Mõtle oma olukordade üle palvemeelselt järele. Võib-olla saad sinagi astuda sisse uksest, mis viib aktiivsema osalemiseni Jehoova teenistuses.
[Pildid lk 25]
Pensionile jäämine võib anda võimaluse aktiivsemaks osalemiseks teenistuses