„Kus siis teie kirik on?” — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

„Kus siis teie kirik on?”

MOSAMBIIGIS on Jehoova tunnistajatelt seda sageli küsitud. Kui aus olla, siis oli veel hiljaaegu sellele küsimusele raske vastata, kuna Jehoova tunnistajad polnud selles riigis kuni 1991. aastani seaduslikult tunnustatud. Seetõttu ei saanud neil olla selgesti äratuntavaid ja kindlakskujunenud jumalakummardamispaiku.

Ent 19. veebruaril 1994 olukord muutus. Sel kuumal, päikesepaistelisel päeval pühitseti Mosambiigi kaks esimest kuningriigisaali. Ühtekokku tuli sadamalinna Beirasse, mis asub Mosambiigi ranniku keskosas, nende kaunite koosolekupaikade pühitsemisele 602 inimest. Neid kuningriigisaale hakkab kasutama linna kolm kogudust.

Kogu projekt, alates vundamendi panemisest kuni hoonete lõpliku viimistluseni, kestis aasta ja kaks kuud ning kogu selle aja jooksul tehti kõvasti tööd. Sageli oli naabermaalt Zimbabwest vabatahtlikult abis 30 või rohkemgi venda, kes töötasid õlg õla kõrval kohalike tunnistajatega. Kuna neid kõiki polnud võimalik majutada Beira misjonikodusse, mis oli kogu tegevuse keskuseks, jäid mõned nädalalõppudeks ja vahetevahel isegi terveteks nädalateks misjonikodu lähedusse välilaagrisse.

Massamba ja Munhava koguduse kuningriigisaal asub Beira peatee ääres. „Mõnel tegevusrohkel päeval, kui töö edenes hoogsasti ning edasiminek oli silmaga nähtav,” mainis üks misjonär, „nägime pealt mitmeid avariiohtlikke olukordi, kuna möödasõitvad autojuhid jäid üksisilmi kuningriigisaali vahtima, unustades peaaegu täiesti oma rooliratta.” Paljud isegi peatusid, et jälgida töökäiku, ning olid eriti hämmastunud, kui nägid eri rassidest inimesi ühtselt koos töötamas.

Kogu töö nõudis palju planeerimist ja organiseerimist. Võrreldes mitmete teiste ehitusprojektidega selles maailmaosas, kus pidevalt napib materjale ja vahendeid, ei jäänud kuningriigisaalide ehitus nende puuduse pärast kunagi toppama. Kord oli vaja 800 kotti tsementi, kuid seal, kust seda ainukesena võis saada, ei olnud tsemendi jaoks piisavalt kotte. Vennad võtsid ühendust Vahitorni ühingu harubürooga riigi pealinnas Maputos, ning kotid saadeti lennukiga kohale, viidi tsemenditehasesse ning täideti. Töö võis katkestamatult jätkuda.

Teisel korral tuli ehitusbrigaadil katusesarikate paigaldamisel puudu terastaladest. Ehituse jaoks oli terast toodud 600 kilomeetri kauguselt, kuna seda polnud kusagilt lähemalt saada! Üks tööline pöördus mehe poole, kes parajasti ehitust jälgis, ning küsis, kas too teab, kust oleks võimalik saada terast töö lõpetamiseks. Mees vastas: „Olen seisnud siin juba rohkem kui tund ja see ei saa olla juhus. Ma imetlen väga teie tööd ja indu. Mul on just sedasorti terast, mida te vajate, ning ma tahan selle teile kinkida.” Abi saabus just õigel ajal.

Mitmed kõrvaltvaatajad tundsid huvi selle vastu, missugune suur ehitusfirma selle projekti taga on. Muidugi mõista tundsid ehitustöölised suurt rõõmu, kui said öelda, et need on Jehoova tunnistajad, kes siin vabatahtlikult töötavad. Kuid mis avaldas kõrvaltvaatajatele erilist muljet? „Te olete ühtne rahvas,” mainis keegi. „Kuigi te olete eri rassidest, töötate koos nagu vennad.” Selle tulemusena tulid mitmed piibliuurimist küsima. Lisaks avaldas see mõju ka koosolekutele. Näiteks viibib Manga koguduse koosolekutel keskmiselt üle kahe korra rohkem inimesi, kui on koguduses kuulutajaid.

Kohalikele Jehoova tunnistajatele on uued kuningriigisaalid tõepoolest suureks õnnistuseks. Varem saadi enamasti kokku üsna algelistes õlg- või lihtsa plekk-katusega ehitistes või koguneti hoopis kuskil tagahoovis või väikses toas kellegi kodus. Tihtilugu said nad vihma korral märjaks, kuid vaatamata sellele käisid nad ustavalt koosolekutel. Aastakümneid olid need ainukesed „kuningriigisaalid”, mida Mosambiigi Jehoova tunnistajad teadsid. Vend Caetano Gabriel, kes teenib Massamba koguduses vanemana, teatas: „Oleme väga tänulikud vendadele üle maailma, kes aitasid kaasa selle projekti elluviimisele.” Üks noor tunnistaja meenutas: „Caricos („ümberkasvatuslaagrites”, kuhu Jehoova tunnistajaid interneeriti ligikaudu 12 aastaks) oli meil kombeks öelda: ’Me jääme ustavaks ning Jehoova tasub meile.’ Uus kuningriigisaal ongi tasu Jehoovalt.” Nende sõnadest peegeldub südamesttulev tänu ning kindel soov Jehoovat ülistada.

Mitmed ehitusel osalenud noored said seal pioneerivaimust nakatatud ning alustasid hiljem üldpioneerteenistust. Noor Isabel, kes on üldpioneer Manga koguduses, ütles pärast seda, kui ta päev enne pühitsemist ülipuhtale kuningriigisaalile pilgu oli heitnud: „Minu jaoks on see Beira linna kõige kaunim koht. Ma olen ülimalt õnnelik, et saan siin olla.” Misjonär Adão Costa selgitas, et kohalikud võimud olid äärmiselt koostöövalmid ja võimaldasid tunnistajatele erilisi sisseveoprotseduure, kuna nad teadsid, et need on ausad inimesed. Seejärel ta lisas: „Kuigi see oli meile üsna väsitav aeg, valmistas suurt rõõmu näha neid vilju, mida on kogu see Jehoova auks ja ülistuseks tehtud töö toonud.”

Kui nüüd keegi Beira linna sõbralik elanik küsib: „Kus siis teie kirik on?”, juhatavad Jehoova tunnistajad ta ühe neist kahest vastvalminud kuningriigisaali juurde ja vastavad sõnadega: „See asub rahvusvahelise maantee ääres, Avenida Acordo de Lusakal, otse neljanda politseijaoskonna vastas.” Seejärel lisavad nad ühe paranduse: „Ainult et see ei ole kirik. See on kuningriigisaal!”

[Kaart/pildid lk 20]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AAFRIKA

Mosambiik

Beira

Maputo

[Allikaviide]