Rasked ajad eakatele

EMA ONIYAN, kes on 68-aastane, elab ühes suures Lääne-Aafrika linnas. Nooremana uneles ta sellest, kuidas ta vanuigi laste ja lastelaste keskel rahulikku pensionipõlve veedab. Selle asemel mööduvad ta päevad hoopis troopilise päikese all külma joogivett müües. See vähene, mida ta nõnda teenib, annab talle vaid hädavajaliku äraelamiseks. Tema kaks poega elavad kaugel teisel maal. Sellest on juba kaua aega möödas, kui nad talle raha saatsid.

Mõni aeg tagasi peeti Aafrikas vanadest inimestest väga lugu. Neid austati nende kogemuste ja teadmistepagasi pärast ning sellega tihti kaasneva tarkuse ja otsustusvõime pärast. Nad aitasid kasvatada lapselapsi. Nooremad otsisid nendelt nõuannet ja heakskiitu. Inimesed elasid kooskõlas Piibli nõuandega: ”Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au” (3. Moosese 19:32).

Ajad on muutunud. Vaesuse, inflatsiooni, tööpuuduse ja massilise linnadesse rändamise tõttu on paljud vanurid sunnitud ise enda eest hoolitsema. Keenias eakate inimeste probleemidega tegeleva organisatsiooni HelpAge Kenya direktor Camillus Were sõnab: ”Eakate toetamise ja nende eest hoolitsemise komme on järjest hääbumas.”

Muidugi pole nõrgenevad peresidemed vaid ainult Aafrika eripära. Ajaleht ”Guardian Weekly” teatab Jaapanist rääkides: ”Konfutsianismi pärand — laste kiindumus vanematesse — oli üks Jaapani väärtussüsteemi nurgakive, kuid see ei ole pidanud vastu linnastumisele ja peresidemete nõrgenemisele: praegu sureb 85 protsenti jaapanlasi haiglates või vanadekodudes.”

Need, kes siiralt Jumalale meeldida tahavad, püüavad oma vanemaid austada mistahes olukorras. Nad järgivad Piibli nõuannet: ”Austa oma isa ja ema! .. Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!” (Efeslastele 6:2, 3). Kuigi pole just alati kerge eakaid vanemaid austada ja nende eest hoolitseda, võib see tuua rikkaliku tasu.