Võitlus ”püha” paiga pärast

JERUUSALEMMA vallutamisega 1099. aasta 15. juulil saavutas Rooma paavsti algatatud esimene ristisõda oma eesmärgi. See oli jube veresaun! Ainsana pääses eluga linna asehaldur ühes oma valvesalgaga, kui ta oli maksnud suure lunaraha. Vaimulik Antony Bridge pajatab oma raamatus ”The Crusades” sellest, mis juhtus teiste muhameedlastest ja juutidest elanikega: ”Kui ristisõdijad said voli linnas vabalt tegutseda, pääses valla nende tohutu ja kohutav verejanu. .. nad nottisid maha kõik mehed, naised ja lapsed, keda nad linnast leidsid [— — —] Kui polnud enam kedagi tappa, läksid võitjad rongkäigus läbi linna tänavate .. Püha Haua kirikusse Jumalat tänama.”

Sellest ristisõdijate vallutusest alates on ristiusu kirikuid Jeruusalemmas märgistanud roomakatoliku, ida-õigeusu ja teiste niinimetatud kristlike religioonide vahelised hõõrumised. Aastal 1850 kirikujuhtide vahel toimunud vaidlus Jeruusalemma ja selle ümbruse pühade paikade üle oli peamine tegur, mis viis Krimmi sõjani. Inglismaa, Prantsusmaa ja Osmanite riik võitlesid Venemaa vastu, mis läks maksma poole miljoni inimese elu.

Sõda ei teinud lõppu ristiusumaailma erimeelsustele Jeruusalemma ja selle pühade paikade suhtes. Tollal maad valitsenud osmanid püüdsid luua rahu ning jaotasid pühad paigad eri uskude vahel. Dr Menashe Har-el räägib oma raamatus ”This Is Jerusalem”: ”Seda põhimõtet tunnustati .. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni jaotamisresolutsiooniga 1947. aasta novembris. Nõnda on see osa rahvusvahelisest seadusest.” Selle tulemusena jaotati Püha Haua kirik roomakatoliiklaste ja kreeka õigeusu ning Armeenia, Süüria ja kopti kirikute vahel. Oma osa selles kirikus nõuab ka Etioopia kirik, pannes mõned oma liikmed elama Püha Haua kiriku katusele ehitatud onnikestesse. Paljud peavad Püha Haua kirikut ristiusumaailma kõige pühamaks paigaks. See on täis säilmekirste, kujusid ja ikoone. Üks teine niinimetatud püha paik on Kolgata, mida mõned protestandid austavad kui oletatavat paika, kus Jeesus hukati ja maeti.

Juba kaua aega tagasi rääkis Jeesus ühele naisele, kes uskus pühadesse paikadesse: ”Tund tuleb, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemmas! [—] .. Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões” (Johannese 4:21—24). Seepärast tõelised kristlased ei austa pühi paiku. Ustavusetu Jeruusalemma hävitamine Rooma armee poolt aastal 70 m.a.j. on ristiusumaailmale hoiatuseks. Nende ebajumalakummardamine, killustatus ja veresüü paljastavad selgelt, et nad pole kristlased, kuigi nad ise seda väidavad. Seetõttu ootab neid sama saatus, mida Jumal ennustas kõigile Suure Baabüloni moodustavatele religioonidele (Ilmutuse 18:2—8).