Varem olime hundid, nüüd aga lambad!

Sakina ja mina olime lapsepõlves naabrid. Sakina oli suurt kasvu ja tugev, mina aga väike ja kõhnuke. Me nääklesime omavahel tihti, kuid ühel päeval oli meil päris tõsine kaklus. Alates sellest päevast ei rääkinud me enam üksteisega ega tervitanud teineteist. Lõpuks kolisime mõlemad sealt paigast ära ega teadnud teineteise asukohast midagi.

Aastal 1994 hakkasin uurima Piiblit Jehoova tunnistajatega ning vähehaaval mu isiksus muutus. Neli aastat hiljem Burundis Bujumburas toimunud ühepäevasel erikokkutulekul olin hämmastunud, kui kohtasin seal Sakinat. Ma olin küll rõõmus, et ta oli seal, kuid me tervitasime teineteist üsna jahedalt. Samal päeval veidi hiljem suutsin vaevu uskuda oma silmi, kui märkasin teda ristimiskandidaatide hulgas. Ka tema oli teinud läbi täieliku muutuse. Ta polnud enam see võitlushimuline tüdruk, kellega ma olin nii tihti tülitsenud. Kui imepärane oli näha teda andmas ristimisega avalikku tunnistust sellest, et ta on pühendanud oma elu Jumalale!

Kui ta veest välja tuli, ruttasin teda embama ja sosistasin talle kõrva: „Kas sa mäletad, kuidas me kaklesime?” „Jah, ma mäletan,” vastas ta, „kuid see on minevik. Nüüd olen ma uus inimene.”

Me mõlemad oleme õnnelikud, et oleme leidnud Piibli tõe, mis ühendab. Me pole enam hundisarnased isikud, vaid lambad, kes kuuluvad Suurele Karjasele Jehoova Jumalale. Piibli tõde tõepoolest muudab inimesi.