Et iga päev läheks arvesse

„ÕPETA meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame” (Laul 90:12). Selline oli piiblikirjutaja Moosese alandlik palve. Mille eest ta õigupoolest palus? Kas meiegi võiksime sellise harda palve esitada?

Salmis 10 kurtis Mooses inimese eluea lühiduse üle. Ühel teisel korral pani ta kirja Iiobi tõdemuse: „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli” (Iiob 14:1). On näha, kuidas teadlikkus ebatäiusliku inimelu mööduvusest Moosest kurvastas. Seepärast pidas ta igat päeva hinnaliseks anniks. Kui ta siis palves Jumala poole pöördus, väljendas ta soovi elada oma järelejäänud päevad targalt viisil, mis meeldiks ta Loojale. Kas ei peaks meiegi püüdma oma päevi tähendusrikkalt kasutada? See peaks olema meie püüd, kui soovime saada Jumala heakskiitu.

Moosest ja Iiobit motiveeris veel üks tõsiasi, mis peaks motiveerima meidki. Need mõlemad jumalakartlikud mehed ootasid rõõmuga tulevast tasu – elu maa peal paremates tingimustes (Iiob 14:14, 15; Heebrealastele 11:26). Sel ajal ei katkesta ühegi inimese häid tegusid surm. Meie Looja eesmärk on, et ustavad inimesed elaksid maapealses paradiisis igavesti (Jesaja 65:21–24; Ilmutuse 21:3, 4). Meil kõigil võib olla selline väljavaade, kui õpime oma „päevi arvestama, et me saaksime targa südame”.