Õppisin pidama lugu naistest ja iseendast

Ma sündisin Kirde-Prantsusmaal Mulhouse’i töölisklassi äärelinnas, mis oli kurikuulus vägivalla poolest. Oma lapsepõlvest mäletan, milline vaen valitses meie naabruskonnas suguvõsade vahel. Meie peres vaadati naistele ülalt alla ja väga harva huvitas mehi nende arvamus. Mulle õpetati, et naise koht on köögis ja tema ülesanne on hoolitseda mehe ja laste eest.

Mu lapsepõlv ei olnud kergete killast. Kui ma olin 10, suri mu isa alkoholi liigtarbimise tõttu. Viis aastat hiljem tegi üks mu vanematest vendadest enesetapu. Samal aastal nägin pealt, kuidas sugulastevahelise tüli käigus pandi toime mõrv. See šokeeris mind hingepõhjani. Pereliikmed õpetasid mind nugade ja tulirelvadega võitlema, millal iganes olukord seda nõuab. Olin traumeeritud noor mees, lasin end tätoveerida ja hakkasin jooma.

Selleks ajaks, kui olin 16, jõin juba 10–15 pudelit õlut päevas ning ei läinud kaua, kui hakkasin tarvitama ka uimasteid. Et kõige selle eest maksta, müüsin vanarauda ja hakkasin varastama. 17-aastaselt oli mul esimene vanglakaristus juba selja taga. Kokku sain ma varguste ja vägivalla eest karistada 18 korda.

Varastes 20-ndates läks mu elu veelgi hullemaks. Ma tõmbasin päevas 20 marihuaanasuitsu, lisaks tarbisin heroiini ja muid keelatud aineid. Mitmel korral oleksin üledooside tõttu peaaegu surnud. Minust sai narkokaupmees ja ma kandsin alati kaasas nugasid ja tulirelvi. Kord tulistasin ma üht meest, kuid õnneks põrkas kuul ta püksipandlalt tagasi. Kui olin 24, suri mu ema ja ma muutusin veelgi raevukamaks. Tihti läksid hirmunud jalakäijad teisele poole teed, kui nägid mind lähenemas. Kaklesin pidevalt ja seetõttu veetsin oma nädalavahetused tihti politseis või haiglas, kus mul jälle haavu kokku õmmeldi.

28-aastaselt ma abiellusin. Nagu võib arvata, ei kohelnud ma oma naist just lugupidavalt. Ma solvasin ja peksin teda. Me ei teinud kunagi midagi koos perega. Ma arvasin, et piisab, kui külvan ta üle varastatud ehetega. Siis juhtus aga midagi ootamatut. Mu naine hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Pärast esimest uurimist lõpetas ta suitsetamise, andis mulle tagasi oma ehted ning keeldus edaspidi varastatud raha vastu võtmast. Ma olin maruvihane. Olin kogu hingest tema piibliuurimise vastu. Puhusin talle sigaretisuitsu näkku. Samuti naeruvääristasin teda teiste ees.

Ühel ööl, kui olin purupurjus, panin meeltesegaduses meie korteri põlema. Mu naine tiris minu ja meie viieaastase tütre leekidest välja. Kaineks saades haaras mind ängistav süütunne. Sügaval sisimas tundsin, et Jumal ei andesta mulle iial. Mulle meenus ühe preestri ütlus, et kurjad inimesed lähevad põrgusse. Isegi mu psühhiaater ütles mulle: „Sinu jaoks on kõik läbi. Sul ei ole enam mingit lootust.”

Pärast tulekahjut kolisime naise vanemate juurde. Kui Jehoova tunnistajad tulid mu naist külastama, küsisin ma neilt: „Kas Jumal andestab mulle kunagi mu patud?” Nad näitasid mulle Piiblist kirjakohta 1. Korintlastele 6:9–11. Selles tekstis on nimekiri tegudest, mille Jumal hukka mõistab, kuid seal lisatakse: „Mõned teist [olid] sellised.” Need sõnad kinnitasid mulle, et muutuda on võimalik. Jehoova tunnistajad veensid mind ka, et Jumal armastab mind, näidates mulle piiblikohta 1. Johannese 4:8. Sellest innustununa palusin neil minuga kaks korda nädalas Piiblit uurida ning ma hakkasin käima nende koosolekutel. Palvetasin pidevalt Jehoova poole.

Pärast üht kuud uurimist otsustasin lõpetada uimastite tarbimise ja joomise. Üsna pea tundsin, kuidas minu kehas puhkes sõda. Ma nägin kohutavaid õudusunenägusid, mul olid peavalud, krambid ja muud võõrutusnähud. Samal ajal aga tajusin, et Jehoova hoiab mul käest kinni ja teeb mind tugevamaks. Ma kogesin midagi sellist nagu apostel Paulus, kes kirjutas Jumalalt tuleva abi kohta: „Ma suudan kõike tänu temale, kes annab mulle jõudu.” (Filiplastele 4:13.) Aja möödudes suutsin ka tubaka suitsetamise lõpetada. (2. Korintlastele 7:1.)

Lisaks sellele, et Piibel aitas mul saada kontrolli alla oma elu, parandas see ka meie pereelu. Minu suhtumine mu naisesse muutus. Hakkasin temast rohkem lugu pidama ning kasutama sõnu „palun” ja „aitäh”. Samuti püüdsin olla meie tütrele tõeline isa. Pärast üht aastat Piibli uurimist pühendasin oma elu Jehoovale ja lasin end ristida, nagu oli juba teinud ka mu naine.

Olen kindel, et Piibli põhimõtete järgi elamine päästis mu elu. Isegi mu sugulased, kes ei ole Jehoova tunnistajad, on öelnud, et vanaviisi jätkates oleksin ma tõenäoliselt juba surnud üledoosi tagajärjel või tapetud mõne kakluse käigus.

Minu pereelu on tänu Piibli õpetusele täielikult muutunud. Ma olen õppinud, mis on minu kohus abikaasa ja isana. (Efeslastele 5:25; 6:4.) Me hakkasime tegutsema ühise perena. Mul on hea meel, et mu naine on täisajaline hea sõnumi kuulutaja ja ma toetan teda täielikult, selle asemel et sundida teda köögis toimetama. Tema omakorda toetab rõõmuga mind, kui täidan ülesandeid kogudusevanemana.

Jumal Jehoova armastus ja halastus on teinud minust täiesti teise inimese. Mul on põletav soov rääkida tema omadustest neile, keda peetakse täiesti lootusetuteks, sest minagi olin kunagi samasugune. Ma tean, et Piiblil on vägi aidata leida igaühel puhast ja mõttekat elu. Piibel on õpetanud mind armastama ja austama nii mehi kui naisi ning andnud mulle võimaluse ka iseendast lugu pidada.