„Suurema innu ja armastusega oma südames kui kunagi varem”

OLI reede hommik septembris 1922. Soojapügalad olid juba hakanud kerkima, kui kaheksa tuhat inimest saali kogunes. Teatati, et algab tähtis programm, mille ajal võib igaüks vabalt saalist välja minna, kuid sisse tagasi enam kedagi ei lasta.

Kõigepealt toimus niinimetatud ülistusteenistus, kus lauldi. Seejärel astus kõnepulti Joseph Rutherford. Tõenäoliselt ei pannud keegi tähele suurt riiderulli, mis oli kõrgele lae alla kinnitatud. Enamik inimesi istus ootusärevalt oma kohal. Mõned üksikud kõndisid palavuse käes rahutult ringi. Kõnepidaja pani neile südamele, et nad maha istuksid ja hoolega kuulaksid.

Vend Rutherford kõneles poolteist tundi teemal „Taeva kuningriik on lähedal”. Saal kõmas tema võimsast häälest, kui ta rääkis sellest, kuidas vana aja prohvetid olid kartmatult teada andnud tulevasest kuningriigist. Jõudes oma kõne haripunkti, küsis vend Rutherford: „Kas te usute, et auline kuningas on hakanud valitsema?” Kõik hüüdsid valjuhäälselt: „Jaa!”

„Siis tagasi põllule, te kõige kõrgema Jumala pojad!” kõlas vend Rutherfordi jõuline üleskutse. „Vaata, kuningas valitseb! Teie olete tema esindajad. Seepärast kuulutage, kuulutage, kuulutage!”

Selsamal hetkel rullus uhkelt lahti laes rippunud riiderull, nii et paljastus sellel olev loosung „Kuulutage kuningat ja kuningriiki”.

„Kuulajaskond oli ülimalt erutatud,” meenutas Ray Bopp. Anna Gardneri sõnul oli aplaus niivõrd tormiline, et hoone lausa vappus. „Rahvas tõusis nagu üks mees,” ütles Fred Twarosh. Evangelos Scouffas lausus: „Justkui mingi vastupandamatu vägi tiris meid istmetelt püsti. Me seisime ja meie silmadesse valgusid pisarad.”

Paljud kohalviibijad olid juba kuulutanud head sõnumit Jumala kuningriigist. Kuid nüüd sai nende tegevus otsekui uue hingamise. Ethel Bennecoff jutustas, et piibliuurijad soovisid teha kuulutustööd „suurema innu ja armastusega oma südames kui kunagi varem”. Odessa Tuck, kes oli tollal 18-aastane, ihkas kokkutulekult lahkudes vastata üleskutsele „Kes meie nimel läheks?”. Ta sõnas: „Mul polnud õrna aimugi, mida, kuidas ja kus kuulutada. Ühes olin ma aga kindel, ma tahtsin olla nagu Jesaja, kes ütles: „Siin ma olen, läkita mind!”” (Jes. 6:8.) „Selle tähelepanuväärse päevaga,” märkis Ralph Leffler, „algas tõsine kuningriigi kuulutamise hoogtöö, mis on nüüdseks jõudnud igasse maailma nurka.”

Pole ime, et see 1922. aastal Ohios Cedar Pointis toimunud kokkutulek on tähtis verstapost meie teokraatlikus ajaloos. George Gangas lausus: „See kokkutulek tekitas minus tulise soovi mitte kunagi puududa üheltki kokkutulekult.” Oma mäletamist mööda ta ei teinudki seda. Julia Wilcox kirjutas: „Iga kord, kui meie kirjanduses mainitakse Cedar Pointi ja aastat 1922, käib minust läbi sõnulseletamatu värin ja ma tahan öelda: „Suur tänu, Jehoova, et sa lubasid mul seal viibida.””

Usutavasti on ka paljudel meist erilised mälestused mõnest kokkutulekust, mis meid sütitas ja täitis meie südame armastusega kõikvõimsa Jumala ja tema seatud kuninga vastu. Niisugusele kokkutulekule mõtlemine ajendab meidki ütlema: „Suur tänu, Jehoova, et sa lubasid mul seal viibida!”