Kas kristlasel on normaalne tervise huvides enda uriini juua?
1 Inimesed on sajandite jooksul kasutanud lugematul hulgal ravivõtteid ja ravimeid. Nende hulgas on üldtunnustatud ravivõtteid ning rahvameditsiini teaduslikult põhjendatud meetodeid (1. Tim. 5:23). Ent ühtlasi on kasutatud ka selliseid ravivõtteid, mis on ilmselgelt kellegi isiklikuks eelistuseks ja ei paranda tervist kübetki. Iga kristlane peab ravi puudutavates küsimustes langetama isikliku otsuse, kuid tal tasuks enne seda neid küsimusi põhjalikult ja hoolega kaaluda (Jak. 3:17; võrdle 1994. aasta 15. detsembri „Vahitorni” lk. 17, 18).
2 Mõned inimesed väidavad, et uriini joomine tuleb tervisele kasuks. Seevastu enamik kristlasi suhtub uriini ja rooja (isegi enda omasse) kui organismi eritistesse, mida ei peaks tarvitama, vaid endast hoopis eemaldama. Jeesus ütles, et „kõik, mis suust sisse läheb, läheb kõhtu ja väljub eri paika”. See Jeesuse ütlus on kooskõlas iisraellastele antud Jumala seadusega, milles oli nõue oma väljaheited enda järelt ära koristada; väljaheidete maasse kaevamine oli tarvilik hügieeni seisukohalt ning peale selle hoidis see Jumala rahva leeri pühana (Matteuse 15:17; 5. Moos. 23:13—15).
3 Kristlastel tuleb hoolsalt jälgida, et nad mittetraditsioonilisi ravivõtteid pimesi ei rakendaks, kuigi paljud inimesed võivad neid väga soovitada (Õpet. 14:15). Selle asemel et täita mõistus ja süda taoliste asjadega, tasuks kristlasel keskenduda hoopis elupäästvale teenistusele. Kristlane teab, et ta peab isegi puhtisiklikes asjades toimima nii, et ta ei omandaks veidra inimese mainet ega paneks kedagi komistama (2. Kor. 6:3; 7:1).