Suuremad kriisipiirkonnad
MARY, kes elab Ameerika Ühendriikides, käib oma päeva alustuseks duši all, harjab vee joostes hambad, laseb tualetis vett peale ja peseb käed. Juba enne hommikulauda istumist on tal arvatavasti kulunud ühe keskmise suurusega vanni jagu vett. Päeva lõpuks on Mary, nagu paljud teisedki ühendriiklased, kulutanud üle 350 liitri ehk kaks ja pool vannitäit vett. Tema jaoks on rikkalik puhta vee varu kõigest lähima kraani kaugusel. See on alati saadaval; tema jaoks on see iseenesestmõistetav.
Lääne-Aafrikas elava Dede olukord on sootuks teistsugune. Tema tõuseb aegsasti enne koitu, riietub, sätib pea peale suure anuma ning kõnnib lähima jõeni, mis on kaheksa kilomeetri kaugusel. Seal ta peseb end, täidab anuma veega ning sammub tagasi koju. See igapäevane toiming võtab umbes neli tundi. Järgmine tund aega kulub sellele, et filtreerida veest parasiidid ning jagada vesi kolme nõusse: üks joomiseks, üks majapidamises tarvitamiseks ja üks õhtuseks pesuks. Kõik riided tuleb pesta jões.
”Veepuudus ajab meid hauda,” ütleb Dede. ”Kui peaaegu kogu hommikupoolik kulub vee järel käimiseks, siis kui palju on meil veel aega põldu harida või millegi muuga tegelda?”
Dede pole sugugi ainus, kes on taolises olukorras. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (MTO) andmeil kulutab tohutu hulk naisi ja lapsi selleks, et käia kaugetest, sageli reostatud kohtadest vett toomas, igal aastal kokku üle kümne miljoni aasta!
Ühtedel on, teistel pole
Nii et kuigi maailmas on küllaga magevett, ei ole see ühtlaselt jaotunud. See on esimene suur probleem. Näiteks on teadlased arvestanud, et samal ajal kui Aasias on 36 protsenti maailma järvede ja jõgede veest, elab selles maailmajaos 60 protsenti maailma rahvastikust. Amazonase jõgi jällegi kannab endas 15 protsenti maailma jõeveest, ent kõigest 0,4 protsenti maailma rahvastikust elab piisavalt lähedal, et seda kasutada. Ka sademed on jaotunud ebaühtlaselt. Mõningad maakera piirkonnad on peaaegu alati kuivad, teised aga, olgugi et nad pole pidevalt kuivad, kannatavad aeg-ajalt põua käes.
Hulk asjatundjaid on arvamusel, et inimtegevus võib sademete osas kliimat mõningal määral mõjustada. Metsade hävitamine, üleliia intensiivne maaharimine ja liigkarjatamine põhjustavad mulla vaesumist. Mõningad arvavad, et sellisel juhul peegeldub maapinnalt atmosfääri tagasi rohkem päikesevalgust. Selle tagajärjel soojeneb atmosfäär, hajuvad pilved ja väheneb sademete hulk.
Kui maapind on jäänud lagedaks, võib sademete hulk väheneda ka seetõttu, et suur osa vihmast, mis metsades alla sajab, on tegelikult taimedelt endilt — puulehtedelt ja alustaimestikult — aurunud vesi. Ehk teisisõnu, taimestik on nagu hiigelsuur käsn, mis vihmavett endasse kogub ja talletab. Kui kõrvaldada puud ja alustaimestik, on ka vähem vett, mis aurub ja vihmapilvi moodustab.
See, kui olulisel määral inimtegevus sademete hulka mõjustab, on ikka veel vaieldav ning vajab lähemat uurimist. Kuid üks on igatahes kindel: veepuudus on laialt levinud. Juba praegu ohustab veepuudus 80 riigi majandust ja heaolu, hoiatab Maailmapank. Ning juba nüüd on 40 protsendile maailma rahvastikust — rohkem kui kahele miljardile inimesele — puhas vesi ja kanalisatsioon kättesaamatud.
Seistes silmitsi veepuudusega, on jõukatel riikidel enamasti piisavalt raha, et kõige raskemaid probleeme ennetada. Nad ehitavad tamme, rakendavad kulukaid tehnoloogiaid vee korduvkasutuseks või koguni magestavad merevett. Vaestel riikidel taolised võimalused puuduvad. Sageli peavad nad valima, kas normeerida puhta vee kasutust, mis aga võiks pidurdada majandusarengut ja piirata toiduainete tootmist, või siis taaskasutada käitlemata heitvett, mis tooks kaasa haiguste leviku. Kuna nõudmine vee järele kasvab kõikjal, paistab tulevik vee osas olevat üsnagi sünge.
Lootuse aastakümme
10. novembril 1980 räägiti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassambleel kindlustundega eesseisvast ”Rahvusvahelisest veehoole aastakümnest”. Nagu assambleel välja kuulutati, oli selle eesmärk tagada 1990. aastaks puhas vesi ja korralikud käimlad kõigile arengumaade elanikele. Aastakümne lõpuks oli kulutatud umbes 134 miljardit dollarit, millega toodi puhas joogivesi rohkem kui miljardi inimeseni ning kanalisatsioon enam kui 750 miljoni inimeseni — iseenesest märkimisväärne saavutus.
Kuid kogu kasu tegi tühjaks arengumaade rahvastiku juurdekasv 800 miljoni inimese võrra. Seega oli aastaks 1990 ikka üle miljardi inimese ilma puhta vee ja korralike käimlateta. Olukord oma kahetsusväärsuses meenutas kangesti seda, mida kuningaemand lastejutus ”Läbi peegli” Alice’ile ütles: ”Asi on sedaviisi, et paigalpüsimiseks pead sa jooksma nii kiiresti, kui vähegi jaksad. Kui sa aga tahad kuhugi mujale jõuda, pead veel vähemalt kaks korda kiiremini liduma!” (”Through the Looking-Glass”.)
Alates 1990. aastast on ilma vee ja kanalisatsioonita inimeste olukorra parandamiseks tehtud edusammud olnud MTO sõnul kokkuvõttes ”nigelad”. Oma ametiajal kirjutas Worldwatch Institute’i uurimisosakonna asepresident Sandra Postel: ”On ränk moraalne möödalaskmine, et 1,2 miljardil inimesel pole võimalik juua vett ilma haigestumise või surmaga riskimata. Põhjus pole niivõrd veenappuses ega tehnoloogilistes puudujääkides, kuivõrd selles, et puudub sotsiaalne ja poliitiline kohusetunne hoolitseda vaeste põhivajaduste eest. Tagamaks kogu inimkonnale seda, mida enamik meist praegu enesestmõistetavaks peab — nimelt puhas joogivesi ja korralikud heitveeseadmed —, kuluks aastas täiendavalt umbes 36 miljardit dollarit, mis võrdub ligikaudu 4 protsendiga maailma sõjalistest kulutustest.”
Kasvab rahvastik, kasvab ka nõudmine
Vee ebaühtlase jaotumise probleemi teeb raskemaks teinegi probleem: rahvastiku kasvades suureneb ka nõudmine vee järele. Sademete hulk maailmas on enam-vähem konstantne, samal ajal kui elanikkond kasvab plahvatuslikult. Käesoleval sajandil on veetarbimine kahekordistunud vähemalt kaks korda ning mõningate hinnangute kohaselt võib see lähima 20 aastaga taas kahekordistuda.
Muidugi ei vaja kasvav rahvastik mitte üksnes rohkem joogivett, vaid ka rohkem toitu. Toiduainete tootmine omakorda nõuab üha suuremas koguses vett. Kuid põllumajandus peab võistlema nii tööstus- kui olmetarbijate nõudmisega vee järele. Linnade ja tööstuspiirkondade laienedes jääb pahatihti kaotajaks just põllumajandus. ”Kust me oma toitu saama hakkame?” pärib üks teadur. ”Kuidas on üldse võimalik rahuldada 10 miljardi inimese vajadused, kui tuleme hädavaevu toime 5 miljardi inimese omadega ja sedagi siis, kui võtame vett põllumajanduse arvelt?”
Eriti jõudsalt kasvab rahvastik arengumaades, kus vett on sageli niigi napilt. Õnnetuseks on need riigid nii rahaliselt kui tehnoloogiliselt kõige vähem suutelised veeprobleeme lahendama.
Reostus
Peale veepuuduse ja kasvava rahvastiku vajaduste on asjaga seotud kolmaski probleem: reostamine. Piiblis räägitakse ”eluveejõest”, kuid paljud jõed tänapäeval on pigem surmajõed (Ilmutuse 22:1). Ühe arvestuse kohaselt satub nii kodusest majapidamisest kui tööstusest pärinevat heitvett igal aastal maailma jõgedesse kokku umbes 450 kuupkilomeetrit. Paljud jõed ja ojad on terves ulatuses reostunud.
Maailma arengumaades saastab puhastamata reovesi peaaegu kõiki suuremaid jõgesid. Kui uuriti 200 suuremat Venemaa jõge, leiti, et kaheksas jões kümnest oli ohtlikult suur hulk tõvestavaid baktereid ja viirusi. Tööstusriikide jõed ja põhjavesi, kuigi neisse ei lasta reovett, on sageli mürgised toksilistest kemikaalidest, kaasa arvatud põllumajandusväetised. Pea kõikjal maailmas pumpavad mereäärsed riigid puhastamata heitvett oma madalatesse rannikuvetesse, reostades rängalt oma randu.
Veereostus on niisiis ülemaailmne probleem. Olukorda kokku võttes öeldakse brošüüris ”Vesi — elutähtis ressurss”: ”Kolmandik inimkonnast on saastunud vee tõttu alaliselt haige või põdur; teist kolmandikku ohustab seesuguste kemikaalide vettesattumine, mille pikaajaline mõju on teadmata.” (Audubon Society, ”Water: The Essential Resource”.)
Reostunud vesi ja halb tervis
Kui eespool mainitud Dede ütles, et veepuudus ajab nad hauda, ei mõelnud ta seda otseses mõttes. Kuid puhta magevee puudus viib inimesi tõepoolest sõnasõnaliseltki hauda. Dedel ja miljonitel temasarnastel ei jää muud üle kui kasutada vett ojadest ja jõgedest, mis sageli on ehtsad solgikraavid. Pole siis ime, et MTO andmeil sureb iga kaheksa sekundi järel üks laps veest pärit haigustesse!
Arengumaades tuleneb 80 protsenti kõigist haigustest reostunud vee tarbimisest, nagu teatab ajakiri ”World Watch”. Veega levivate haigustekitajate ja reostunud vee tõttu sureb igal aastal 25 miljonit inimest.
Veest pärit surmavad haigused — kaasa arvatud kõhulahtisustõbi, koolera ja tüüfus — nõuavad kõige enam ohvreid troopikamaades. Ometi ei piirdu veega levivad haigused vaid arenguriikidega. 1993. aastal haigestus Milwaukees (Wisconsin, Ameerika Ühendriigid) 400000 inimest, olles joonud kraanivett, milles oli kloori suhtes resistentne mikroob. Samal aastal sattus ohtlikke mikroorganisme ka Ühendriikide teiste linnade — Washingtoni, New Yorgi ja Cabooli (Missouri osariik) — veevärki, mistõttu elanikud olid sunnitud oma kraanist tulevat vett keetma.
Üks jõgi, palju kasutajaid
Veepuudus, kasvava rahvastiku vajadused ja reostusest tingitud haigused — kõik need omavahel seotud probleemid võivad põhjustada pingeid ja konflikte. Vesi pole ju lõppude lõpuks mingi luksus. Üks Hispaania poliitik, kes veekriisiga maadlema pidi, sõnas: ”See pole enam majanduslik lahing, vaid heitlus ellujäämise nimel.”
Suurimaid pingeid tekitab jõevee rohke kasutajaskond. Ühendriikide teaduri Peter Gleicki sõnul elab 40 protsenti maailma rahvastikust 250 jõgikonnas, mille vett kasutab rohkem kui üks riik. Brahmaputra, Indus, Mekong, Niger, Niilus ja Tigris voolavad kõik läbi paljude riikide — riikide, kelle sooviks on neist jõgedest võimalikult palju vett ”välja pigistada”. Sellest on juba tülisid tõusnud.
Veevajaduse suurenedes kasvavad ka taolised pinged. Maailmapanga keskkonnasäästliku arengu programmi asepresident ennustab: ”Käesoleval sajandil on tihtipeale sõditud nafta pärast, tuleval sajandil sõditakse vee pärast.”
[Kast/pildid lk 7]
Molekuli teekond
Tehkem kaasa ühe veemolekuli rännakud tema lõputul teekonnal. Juuresolevate piltide seeria, mis on nummerdatud vastavalt tekstile, illustreerib vaid üht neist tohutust hulgast rännakutest, mida veemolekul tagasiteel oma ”sünnikohta” läbi võib teha (Iiob 36:27; Koguja 1:7).
Alustame ookeani pinnal olevast molekulist (1). Päikeseenergia mõjul vesi aurub ning molekul tõuseb ligi tuhande meetri kõrgusele maapinnast (2). Seal ühineb ta koos teiste veemolekulidega pisikeseks veepiisaks. See piisake rändab tuulega sadu kilomeetreid. Aja möödudes piisake aurub ning molekul tõuseb taas kõrgemale, kuni ta ühineb lõpuks vihmapiisaga, mis on piisavalt suur, et maha sadada (3). Koos miljardite teistega langeb vihmapiisk mäekünkale, millelt vesi hakkab oja suunas kihutama (4).
Hirv joob ojast vett, neelates alla ka meie veemolekuli (5). Mõne tunni pärast satub molekul hirve uriiniga pinnasesse, kust puujuured ta endasse imevad (6). Sealt rändab molekul puud mööda üles ning aurab lõpuks lehelt õhku (7). Nagu varemgi, triivib ta ülespoole ning ühineb taas tillukese piisaga. Piisake liugleb tuulega, kuni jõuab sünge, paksu vihmapilveni (8). Meie molekul sajab jälle vihmaga alla, kuid jõuab seekord jõkke, mis ta endaga ookeani kannab (9). Seal võib kuluda tuhandeid aastaid, enne kui ta pinnale kerkib, aurub ja taas õhus hõljuma hakkab (10).
See ringkäik on lõputu: vesi aurub merepinnalt, kandub üle maa, sajab vihmana alla ning voolab tagasi merre. Nõnda ringeldes hoiab vesi ülal elu kogu maakeral.
[Kast/pilt lk 9]
Pakutud lahendused
Veemagestusseadmete ehitamine. Neid kasutatakse vee vabastamiseks sooladest. Tavaliselt pumbatakse vesi madalarõhulistesse kambritesse, kus seda kuni keemiseni kuumutatakse. Aurunud vesi juhitakse mujale, soolakristallid aga jäävad alles. See on kulukas protsess, mida paljud arengumaad endale lubada ei saa.
Jäämägede sulatamine. Mõningad teadlased arvavad, et massiivseid jäämägesid, mis sisaldavad puhast magevett, võiks suurte laevadega Antarktikast kohale pukseerida ning sulatada, saamaks vett lõunapoolkera ariidsete riikide tarbeks. Probleem seisneb aga selles, et pool jäämäest sulaks enne sihtkohta jõudmist meres ära.
Vee ammutamine veelademetest. Veelademed on vett andvad kivimikihid maapõues. Neist võib vett pumbata isegi kõige kuivemates kõrbetes. Kuid neist vee ammutamine on kallis ning võib alandada põhjavee taset. Puuduseks on ka see, et enamiku veelademete põhjavesi taastub aeglaselt ning mõningate oma üldse mitte.
[Pildi allikaviide lk 8]
Foto: Mora, Godo-Foto
[Pildid lk 5]
Vee hankimiseks võib iga päev kuluda koguni neli tundi
[Pildid lk 8]
Igal aastal lastakse jõgedesse umbes 450 kuupkilomeetrit heitvett