Piibli seisukoht

Kas surnuid tuleks austada?

”MINGI SÜGAVALE JUURDUNUD TUNDMUS PANEB ENAMIKKU INIMESI SUHTUMA INIMESE SURNUKEHASSE AUSTUSEGA, MIDA EI TUNTA SURNUD LOOMA VASTU.” (”ENCYCLOPÆDIA BRITANNICA”)

ENAMIK inimesi austab oma surnud lähedasi ühel või teisel viisil. Surnuid austatakse järelehüüetega ajalehtedes ning neid ülistatakse matusekõnedes. On maid, kus uhked matused koos usundiliste või traditsionaalsete rituaalidega on üldlevinud. Surnute auks korraldatavad tseremooniad võivad kesta päevi, nädalaid või kuid. Surnud kuulsate inimeste nime saavad koolid, lennujaamad, tänavad ja linnad. Sangarite mälestuseks püstitatakse monumente ja seatakse sisse pühasid.

Ent Jumala Sõna järgi pole surnud neile osutatavast austusest üleüldse mitte teadlikud (Iiob 14:10, 21; Laul 49:18). Surnud elavad vaid nende mälestuses, kes neid meeles peavad. Piibel ütleb: ”Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Piibel pakub küll lootust ülestõusmisele, mis leiab aset tulevikus (Johannese 5:28, 29; 11:25), ent kuni selleni surnute eksistents lakkab. Nad saavad sõna otseses mõttes mullaks (1. Moosese 3:19; Iiob 34:15).

Kas on siis Piibli selget vaadet surnute seisundi kohta silmas pidades mingit mõtet neid austada? Kas kristlased peaksid kallite kadunute puhul pidama kinni traditsioonilistest matusekommetest?

Valedel alustel põhinevad rituaalid

Paljudel, kui mitte enamikul traditsioonilistel surnutega seotud rituaalidel on juured sügaval mittepiiblilistes usulistes õpetustes. Mõned riitused täidavad eesmärki ”kaitsta lahkunuid deemonite rünnaku eest; mõnikord on olnud riituste eesmärgiks kaitsta elusolijaid surma nakkuse või surnute kuritahtlikkuse eest”, ütleb ”Encyclopædia Britannica”. Iga selline tava, mis põhineb valel alusel, et surnud elavad nähtamatus maailmas edasi, läheb otseselt vastuollu Piibli tõdedega (Koguja 9:10).

Paljud inimesed peavad oma surnuid kõrges aus. Sedalaadi kummardamine hõlmab surnud esivanematele ohvrite toomist ja nende poole palvetamist. Mõned taolistest rituaalidest kinnipidajad ei pea oma toiminguid mitte kummardamiseks, vaid austusavalduseks ja sügava lugupidamise väljenduseks surnute vastu. Ent ikkagi on taolisel surnud esivanemate hardal austamisel religioosne alatoon ning see on vastuolus Piibli õpetustega. Jeesus Kristus ütles: ”Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” (Luuka 4:8).

Tasakaalukas suhtumine

Surnutele austuse ja lugupidamise osutamine pole sugugi alati seotud usuliste väärõpetustega. Näiteks jutustab Piibel sellest, kuidas austati ustavat kuningas Hiskijat pärast tema surma. ”Ta maeti [Jumala rahva poolt] Taaveti poegade haudade astangule; kogu Juuda ja Jeruusalemma elanikud austasid teda, kui ta oli surnud” (2. Ajaraamat 32:33). Teine näide on seotud Jeesusega. Piibel ütleb, et tema jüngrid ”võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta linastesse riietesse lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmisviis” (Johannese 19:40).

Pühakiri toob ära veel terve rea juhtusid, kus seoses surnukeha ja matustega viidi läbi erilised protseduurid. Need tavad ei tähendanud esivanemate kummardamist ega põhinenud vääruskumusel, et surnud jätkavad elavate tegemiste mõjutamist. Leinajad väljendasid hoopis oma sügavat lugupidamist kallite inimeste vastu. Piiblil pole midagi sellise lugupidamise vastu, sest see põhineb inimese loomupärastel tunnetel, samas ei kiida Piibel heaks ülevoolavaid või hüsteerilisi tundepuhanguid matustel. Teisest küljest aga ei kutsu ta kristlasi üles olema kalli inimese surma korral tuimad ja osavõtmatud.

Niisiis, kui Jehoova tunnistajad viibivad oma kallite kadunute matustel, ilmutavad nad kohast lugupidamist ja austust surnu vastu (Koguja 7:2). Mis puutub lilledesse, matusetalitusse ja muudesse kohalikesse kommetesse, siis kristlased kaaluvad oma valikud hoolega läbi, hoidumaks kommetest, mis on vastuolus Piibli õpetustega. Sel puhul läheb vaja head otsustusvõimet ning tasakaalukust. ”Encyclopædia of Religion and Ethics” selgitab, et ”riituse tähendus ja tähtsus muutub ajast aega, nii et sellele hilisematel aegadel omistatav tähendus võib üsnagi erineda sellest, mis sellel algselt oli, ning üldteada seletuses ei pruugi avalduda mitte midagi selle algsest olemusest”.a

Kas surnut ülistada on väär?

Tasakaalukuse põhimõte kehtib ka surnu ülistamise kohta. Jehoova tunnistajad püüavad matusetalitusel leinajaid trööstida (2. Korintlastele 1:3—5). Ametliku programmi raames võib kõnelejaid olla üks või mitu inimest. Ent oleks kohatu, kui talitus muutub kadunu ülistajate lõputuks paraadiks. Selle asemel annavad matused võimaluse ülistada Jumala imelisi isikuomadusi, kaasa arvatud tema lahket hoolitsust meie eest, mis väljendub ülestõusmislootuses.

Kuid see ei tähenda, nagu oleks väär meenutada matusekõnes lahkunu häid isikuomadusi. (Võrdle 2. Saamueli 1:17—27.) Kui kadunu jäi Jumalale surmani ustavaks, on ta suurepärane eeskuju järgimiseks (Heebrealastele 6:12). On sobilik arendada mõtteid Jumala teenijate laitmatust eluteest. Kui jagatakse matusetalituse käigus selliseid positiivseid mõtteid teistega, trööstib see elavaid ning austab lahkunu mälestust.

Tõsikristlased ei kummarda surnuid. Nad ei soorita tavakssaanud riitusi, mis on Piibli tõdedega vastuolus. Teisest küljest aga hoiduvad Jumala teenijad äärmuslikust suhtumisest, nagu oleksid kõik matusekombed tühised ja mittevajalikud, kuna surnu on vaid põrm. Nad leinavad ja mälestavad oma surnuid, ent nende südamevalu ja kurbust leevendavad Piibli tõed selle kohta, et surnud on kannatustest vabad ning et on olemas ülestõusmislootus.

[Allmärkus]

[Pilt lk 10]

Matuserongkäik aastal 1632 surnud Rootsi kuninga Gustav II auks

[Allikaviide]

Raamatust ”Bildersaal deutscher Geschichte”