Lind, kes suudleb lilli — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

Lind, kes suudleb lilli

BRASIILLASED kutsuvad teda beija-flor’iks, linnuks, kes suudleb lilli. See nimi sobib hästi kokku koolibrite rolliga lillede seas. Eredavärvilise sulestiku tõttu kutsutakse neid tillukesi linde ka elavateks kalliskivideks ja väikesteks vikerkaarteks ning nende liikidele on pandud ilusaid nimesid, mis sisaldavad selliseid sõnu nagu rubiin, topaas ja täht.

Eriti uhked on koolibrite kurgualuse suled ning isalindude suletutt. Nendel sulgedel on rakukihid, mis on täidetud õhuga ning mis sarnaselt miljonite imeväikeste seebimullidega sädelevad valguse käes vikerkaarevärvides.

Kauni kirjelduse Põhja-Ameerika lääneosas elava punakaspruuni sulestikuga koolibri Selasphorus rufus’e kohta võib leida Joan Ward-Harrise raamatust ”Creature Comforts”: ”Tema kurgualune särab nagu kalliskivi .. See kurgualune värvilaik ulatub põskede alt rinnani ning meenutab kuju poolest lapse pudipõlle. Tänu sellele lõkendavale kurgualusele näeb lind välja kaks korda suuremana, kui ta tegelikult on, ning tundub, nagu oleksid ta suled leekides.” Tema kurgualuse sulestik sädeleb lennu ajal violetselt, smaragdroheliselt või isegi kõigis spektrivärvides. Päikese käest varju sattudes muutub see aga kohe tumedaks, sametmustaks.

Vigurlendaja

Koolibrid on tuntud kui suurepärased lendajad. Ühel hetkel rapleb see lind õie kohal, toitudes selle nektarist ja vuristades oma tiibu nii kiiresti, et nende ümber on justkui pilveke. Järgmisel hetkel sööstab see väike, aga võimas linnuke otse edasi, tagurpidi, külg ees või isegi selili, tehes sekundis 50 kuni 70, mõningate väitel koguni 80 tiivalööki. Teadupoolest võib ta saavutada kiiruse 50 kuni 100 kilomeetrit tunnis ning siis järsult õhus seiskuda. Mis võimaldab koolibril nii osavalt lennata?

Saladus peitub koolibri imeliselt loodud keha ehituses. Hästi arenenud lennulihased, mis kinnituvad suure rinnaku külge, moodustavad tema kehakaalust 25 kuni 30 protsenti. Koolibri tiivad on õlavarreluust tiivatipuni jäigad ning see võimaldab tal erinevalt teistest lindudest lennule hoogu anda nii tiibade langetamise kui ka tõstmisega. Niisiis annavad mõlemad löögid tõste- ja tõukejõudu ning õlavarreluu võimaldab tiibadel pöörelda 180 kraadi. Pole siis ime, et selle linnu lend nii kütkestav on!

Kuid kas koolibrid ka vastupidavuskatse läbivad? Muidugi. Näiteks rändavad mõned Selasphorus rufus’ed igal aastal oma talvituspaigast Mehhikost rohkem kui 3000 kilomeetri kaugusele põhja Alaskasse. Neid ei kohuta rännuteele ettejäävad kõrged mäed, avamered ega halb ilm.

Ablas sööja

Koolibrite armusuhted lilledega täidavad tähtsat eesmärki, milleks on risttolmlemine. Tõelist armastust tunnevad nad aga nektari vastu. Et saada vajalikul määral energiat, tuleb koolibril iga päev süüa umbes pool oma kehakaalu jagu süsivesikuterikast nektarit (mõningate sõnul kaks korda nii palju, kui nad kaaluvad). Mõelda vaid, kui inimene nii palju toitu vajaks!

Erinevalt enamikust teistest lindudest kõnnivad koolibrid harva. Nad toituvad lennul. Koolibrid, kelle nokad erinevad liigiti pikkuse ja kuju poolest, valivad õisi, mis sobivad nende nokaga. Peale nektari kuuluvad nende toidusedelisse veel taimedelt nopitud puuviljakärbsed ja lehetäid. Kuidas saavad nad aga õitest nektarit kätte?

Koolibri toiduriistaks on tema keel. Joan Ward-Harris kirjutab: ”Koolibri keel on pikk, peenike, otsast kaheharuline ja veidi narmastunud; kui tema kaheharulise keele ääred ülespoole keerduvad, moodustavad need kaks kitsast torukest, mille kaudu nektar suuõõnde ja sealt edasi pumbatakse.”

Neil, kes oma akna taha nendele armsatele energiapallikestele toidumaja panevad, juba igav ei hakka. Kui koolibreid aga toitma hakata, tuleb seda teha regulaarselt, sest sel juhul loodavad nad sinu pandud toidu peale, kui nad kusagil läheduses oma pesakonna eest hoolitsevad.

Kosjakombed

Mõned Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elavad koolibriliigid avaldavad oma südamedaamidele muljet lauluga. Kõige musikaalsemad on neist Guatemalas elavad Atthis ellioti koolibrid. Koolibri Hylocharis leucotis laul kõlab nagu väikese hõbekella armas helin. Enamik koolibreid pole aga erilised lauljad. Nad kordavad vaid mõnda monotoonset metallikõlalist nooti või siis ümisevad vahel suletud nokaga, kurgualuse suled puhevil.

Mõningate koolibrite kosimisviisiks on aga muljetavaldavad lennuvigurid. Nende lendurite hulka kuulub Selasphorus rufus, kes langeb nagu tulejutt püstloodis kõrgelt alla ning peatub täpselt teda jälgiva emase kohal ja sööstab siis ülespoole, joonistades õhus J-tähe. Ta manööverdab J-tähe alumises osas edasi-tagasi, kuni tõuseb taas kõrgele või lendab siis koos oma uue kaasaga minema. Sellise näitemängu ajal võib ta teha sekundis kuni kakssada (!) tiivalööki.

Õrnad pesad

Koolibri pesa on üks maailma õrnemaid ehitisi, ütleb üks lindude vaatleja. Joan Ward-Harris näitas ”Ärgake!” reporterile ühte enda leitud pesa. Pesa, mille diameeter oli 4,5 sentimeetrit ja sügavus umbes 1 sentimeeter, oli ehitatud nii, et see võiks kimalasesuuruste poegade kasvades venida. See on omamoodi kogemus, kui saad hoida oma peopesal pehmest taimematerjalist valmistatud nukutassi suurust linnupesa. Koolibrid ehitavad pesasid ka udusulgedest, mis on punutud kokku ämblikuniidiga. Koolibrid munevad kaks või kolm üleni valget muna, mis on nagu ühesuurused pärlid.

Kui emalind toidab oma poegi, topib ta oma noka sügavale poegade tillukesse kurku ning pumpab sinna toitu. Tavaliselt lahkuvad pojad pesast instinktiivselt vaid kolme nädala vanuselt ning toituvad ja kasvavad, kuni nende sisemine kell sunnib neid ette võtma pika rände sinna, kus on pehmemad talved.

Kartmatu

Koolibrite juures on hämmastav nende kartmatu loomus. Nende julgust võib näha siis, kui nad oma toidukoha või territooriumi pärast ägedat võitlust peavad. Lõuna-Ameerikas nähti kord kahte Boisonneaua jardini koolibrit, kes pikeerisid julgelt oma pesitsusterritooriumile tunginud kotkast ning näitasid valmisolekut võidelda vajaduse korral kas või Koljati vastu. Mõned koolibrid aga kaotavad oma elu teiste vaenlaste tõttu, kelleks on maod, konnad, ämblikuvõrgud, okkalised lilled ning kollektsionäärid.

Kuid ometi on palju inimesi, kes koolibreid armastavad ning neid igal aastal tagasi ootavad, et näha jälle, kuidas need linnukesed oma tähtsaid tegusid toimetavad. Kui uurida neid looduse sädelevaid kalliskive lähemalt, leiab neist kindlasti rohkem rõõmu.

[Kast/pildid lk 17]

FAKTE KOOLIBRITE KOHTA

• Koolibrilased on läänepoolkeral suuruselt teine lindude sugukond, kuhu kuulub 320 liiki

• Koolibrid on linnuriigi kääbused: Kuubal elava kimalaskoolibri pikkus sabaotsast nokaotsani on umbes 6 sentimeetrit

• Suurima koolibri kogupikkus on 22 sentimeetrit ning ta elab Lõuna-Ameerika lääneosas, Ecuadorist Tšiilini

• Nad elavad peamiselt Lõuna-Ameerikas ekvaatori lähedal alates merepinnast kuni rohkem kui 4500 meetri kõrguste aladeni ning mõnedel Kariibi mere ja Vaikse ookeani saartel

• Suvekuudel kohtab neid isegi Ameerika põhjatipus Alaskas ja lõunatipus Tulemaal

• Kunagi tapeti miljoneid koolibreid, et saada neilt sulgi Euroopa kübaratööstuse tarbeks, ning seetõttu hävisid tõenäoliselt mõned liigid

[Pildid]

Suurkoolibri (elusuuruses)

Kimalaskoolibri (elusuuruses)

[Allikaviited]

[Pilt lk 15]

Selasphorus rufus

[Allikaviide]

THE HUMMINGBIRD SOCIETY / Newark Delaware USA

[Pilt lk 15]

Kimalaskoolibri (suurendatud)

[Allikaviide]

[Pilt lk 15]

Anthracothorax dominicus

[Allikaviide]

[Pilt lk 16]

Glaucis hirsuta

[Allikaviide]

[Pilt lk 16, 17]

Calypte anna (suurendatud)

[Allikaviide]

Patricia Meacham/Cornell Laboratory of Ornithology

[Pilt lk 17]

Emane rubiinkurk poegadega