Kuidas on tulevikus lugu sõdadega?

”NENDE üle 4000 aasta jooksul, mil sõdadega on katsetatud ja neid korratud, on nende pidamine saanud harjumuseks,” märkis sõjaajaloolane John Keegan. Kas sellest harjumusest on võimalik vabaneda? Võitlustes on langenud loendamatul hulgal inimesi. Sõdadele on kulunud tohutult energiat ja ääretult ressursse. Tuhandeid aastaid on inimkonna helgemad pead olnud hõivatud sellega, et otsida uusi ja paremaid viise tappa ja hävitada. Kas ilmutavad inimesed samasugust innukust ka rahu edendamisel? Vaevalt küll! Ometi usuvad paljud optimismiks siiski mõningast põhjust olevat.

Arusaamine, et sõdida on rumal

Niisugune optimism põhineb arvamusel, et tsiviliseeritud rahvad ei vaata enam sõjale nii nagu vanasti. Teadete kohaselt olevat 13. sajandil elanud mongoli sõdalane Tšingis-khaan öelnud: ”Õnn seisneb vaenlaste võitmises, nende enese eest äraajamises, neilt omandi võtmises, nende meeleheite nautimises, nende naiste ja tütarde vägistamises.”

On raske kujutledagi, et mõni maailma juhtiv tegelane tänapäeval midagi taolist lausuks! Raamatus ”A History of Warfare” öeldakse: ”Vaevalt, et kuskil maailmas oleks tänapäeval võimalik esitada mõttekas kaitsekõne toetamaks seisukohta, et sõjategevus on õigustatud.” Üldiselt ei arva enam keegi, et sõdimine loomulik, instinktil põhinev, auväärne või õilis oleks. 20. sajandi sõdade tapatalgute tõttu seostub inimestel sõjaga hirmu- ja vastikustunne. Üks kirjanik arutles, et niisugune antipaatia vägivalla vastu on olnud põhjuseks surmanuhtluse kaotamisele paljudes maades ning soodustanud poolehoidu nende vastu, kes sõjaväeteenistusest keelduvad.

Vastumeelsus veresaunade suhtes pole aga sugugi ainus hoiakute muutumise põhjus. Arvestada tuleb kindlasti ka enesealalhoiutungiga. Nii tänapäevaste tuuma- kui ka tavarelvade purustusjõud on nii suur, et mistahes sõda, mis suurriikide vahel puhkeda võib, ähvardaks tuua hävingu kõigile osalistele. Laiaulatusliku sõja algatamine on hullumeelsus, mis võrdub enesetapuga. See teadmine ongi paljude arvates üle 50 aasta tuumasõja puhkemise ära hoidnud.

On veel üks põhjus, miks mõned inimesed tulevikku teisiti suhtuvad. Laiaulatuslikku sõda ei peeta rumaluseks mitte üksnes seetõttu, et nii palju on kaotada, vaid ka seetõttu, et võita on nii vähe. Majanduslikust seisukohast on suurema sõja puhkemine ebatõenäoline seetõttu, et maailma rikastele ja võimsatele riikidele toob majanduslik koostöö tohutut kasu. Materiaalsed hüved, mida need rahvad rahuajal naudivad, pole võrreldavad millegagi, mis oleks saavutatav sõjaga. Seega on tugevatel riikidel igati põhjust isekeskis rahu hoida. Pealegi on see ainult nende endi huvides, kui nad ühendavad oma jõud, et panna piir mistahes konfliktile, mis võib puhkeda väiksemate riikide vahel ja mis seab ohtu nende majandusliku status quo.

Ülemaailmsed rahupüüdlused

Soov sõdadele lõpp teha väljendub ka ÜRO põhikirja preambulas. Selle kohaselt on organisatsiooni liikmesriigid tulvil otsustavust ”päästa järeltulevad põlved sõjaviletsustest, mis on kaks korda meie elu kestel [kahe maailmasõja näol] toonud inimkonnale ärarääkimata palju häda”. Niisugune otsustavus päästa tulevased põlved sõjast väljendub kollektiivse julgeoleku põhimõttes — mis seisneb selles, et rahvad peaksid ühendama oma jõud mistahes riigi vastu, kes on tunnistatud agressoriks. Kui siis mõni rahvas tahaks sõda alustada, kohtaks ta rahvusvahelise üldsuse viha.

Ehkki see idee on teoorias lihtne ja loogiline, pole selle rakendamine sugugi niisama lihtne. ”The Encyclopædia Britannica” ütleb: ”Ehkki kollektiivse julgeoleku mõistel oli, kuigi veidi teises vormis, Rahvasteliidu põhikirjas silmapaistev roll ning samuti on see kirjas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas, pole sellest kummagi puhul olnud mingit kasu. Kuna puudub rahvusvaheline valitsus, kes vaidlusküsimuste lõpliku lahendamise enda peale võtaks, pole rahvad jõudnud üksmeelele selles, mida agressiooniks lugeda, ega ole tegelikult rakendanud põhimõtet, et agressioonile tuleb vastu astuda sõltumata sellest, kes on kallaletungija, ning pole seetõttu ka loonud põhikirjas ette nähtud ühiseid rahvusvahelisi relvajõude.”

Ometi oli mõte luua rahu edendamise nimel rahvuse piire ületav organ inimeste ettevõtmistes midagi uut. Paljudele, kes igatsevad rahu järele, on sinist baretti kandev ÜRO rahuvalvaja lootuse sümbol. Nad on sama meelt ajakirjanikuga, kes kiitis heaks ”mõtte kasutada rahusõdureid, keda ei saadeta konfliktipiirkondadesse mitte sõdima, vaid rahu edendama; mitte vaenlasi võitma, vaid sõpru aitama”.

Aastakümneid jagas külm sõda ÜRO kahte jõublokki, kusjuures kummalgi poolel oli kalduvus teist tolle tegemistes takistada. Olgugi et külma sõja lõpp ei ole kaotanud konflikte, umbusaldust ja eelarvamusi rahvaste vahel, usuvad paljud, et praegune poliitiline olukord pakub ÜROle pretsedendituid võimalusi tegutseda kooskõlas eesmärkidega, mille nimel see loodi.

20. sajandi teisedki poliitilised suundumused annavad lootust neile, kes igatsevad rahu. Näiteks on rahvusvahelise diplomaatia eesmärgiks lahendada konfliktid rahumeelsel teel. Humanitaarabiga toetatakse hädas olevaid ja sõjast laastatud piirkondades elavaid rahvaid. Rahusobitamisest ja humanitaarabi andmisest on saanud välispoliitika osa. Neisse, kes rahu edendavad, suhtutakse austusega.

Millised on tulevikusõjad

Kuid mistahes optimismipuhanguid peab tasakaalustama karm reaalsus. Kui külm sõda aastal 1989 lõppes, rääkisid paljud sellest, kui kindlalt nad usuvad, et saabub rahurikas maailmakord. Ent sõdimine jätkus. Järgmise seitsme aasta jooksul oli eri paigus hinnangute kohaselt 101 tõsist konflikti. Enamik neist polnud mitte riikidevahelised, vaid kodusõjad. Neis sõdisid omavahel vaenutsevad rühmitused, kasutades lihtsaid relvi. Ruandas näiteks tehti tapatööd peamiselt matšeetedega.

Nüüdisajal on lahingutandriteks sageli linnad ja külad ning võitlejate ja tsiviilisikute vahel ei tehta suurt vahet. Michael Harbottle, kes on Rahvusvahelise Rahuvalvekeskuse direktor, kirjutas: ”Kui minevikus oli konfliktide puhkemise põhjusi üsna lihtne ette näha, siis tänapäeval on need palju keerukamad ning neid on palju raskem kontrollida. On lihtsalt uskumatu ja täiesti mõistusevastane, kuivõrd palju vägivalda nendega kaasneb. Tsiviilelanikud on tulejoonest sama kaugel kui võitlejadki.” Sellised lihtsate relvadega peetavad konfliktid ei paista lakkavat veel niipea.

Samal ajal jätkavad maa rikkad riigid kiires tempos kõrgtehnoloogiliste relvade arendamist. Andurid, mida võib kasutada nii õhus, kosmoses, ookeanides kui ka maapinnal, võimaldavad tänapäeva armeel näha kõike kiiremini ja selgemini, kui see eales varem on võimalik olnud, ning seda isegi raskel maastikul, näiteks džunglis. Kui siis sihtobjekti asukoht on andurite abil kindlaks määratud, võib seda rünnata reaktiivmürskude, torpeedode või laserjuhitavate pommidega — ning sageli teevad nad seda hämmastava täpsusega. Sedamööda kuidas uusi tehnoloogiaid täiendatakse ja juurutatakse, muutub ”kaugsõja” pidamise võimalus üha reaalsemaks, võimaldades armeel näha kõike, rünnata kõike ning hävitada enamiku vaenlase omandist.

Tulevikusõja võimalikkusele mõeldes ei tohiks unustada ka ähvardavate aatomirelvade olemasolu. Ajakiri ”Futurist” ennustab: ”Aatomirelvavarude pidev täienemine muudab järjest tõenäolisemaks võimaluse, et järgmise 30 aasta jooksul leiab aset kas üks või mitu aatomisõda. Lisaks sellele võivad aatomirelvad kasutusele võtta terroristid.”

Milles on asi?

Miks on püüdlused ülemaailmset rahu saavutada liiva jooksnud? Ilmselgelt on siin üheks teguriks see, et inimpere pole ühtne. Inimkond on killustunud rahvusteks ja kultuurideks, kes üksteist umbusaldavad, vihkavad või kardavad. Nende väärtushinnangud, arusaamad ja eesmärgid pole kaugeltki kattuvad. Pealegi on sõjalise jõu kasutamine olnud aastatuhandeid seaduslikuks viisiks riigi huve edendada. Asjade sellist seisu tunnustades öeldi ühes USA Armee Sõjakolledži Strateegiliste Uuringute Instituudi raportis järgmist: ”Paljude meelest tähendas see seda, et rahu võib tuua üksnes maailmavalitsus.”

On inimesi, kes arvavad, et selleks valitsuseks võiks olla Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Kuid ÜROd ei loodud eesmärgiga muuta see maailmavalitsuseks, mille võim ületaks selle liikmesriikide võimu. See organisatsioon on just nii tugev, kui tugevad liikmesriigid tal olla lasevad. Kahtlustamine ja lahkhelid sellesse kuuluvate rahvaste vahel aga kestavad ning võim, mis kuulub ÜROle, on piiratud. Sellepärast ÜRO mitte ei kujunda rahvusvahelist poliitilist olukorda, vaid on pelgalt selle peegelduseks.

Sellele vaatamata saabub ülemaailmne rahu kindlasti. Järgmine artikkel näitab, kuidas.

[Väljavõte lk 5]

”INIMKOND PEAB TEGEMA LÕPU SÕDADELE VÕI MUIDU TEEVAD SÕJAD LÕPU INIMKONNALE.” (JOHN F. KENNEDY)

[Pilt lk 7]

ÜROst pole saanud maailmavalitsust

[Allikaviide]

ÜRO foto