Vahemere „punane kuld”

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

OLI aeg, mil teadlased ei suutnud jõuda ühele meelele, kas see on taim või mineraal. Selle erksad värvid on lummanud inimesi juba ammustest aegadest peale ning sellest on läbi sajandite valmistatud kaunistusi ja kunstiteoseid ning seda on kasutatud amuleti, ravimi ja isegi rahana. Tänapäeval kasutatakse seda peamiselt ehete valmistamiseks. Millest on jutt? Vahemeres elavast punasest vääriskorallist, mida peetakse nii väärtuslikuks, et seda nimetatakse koguni punaseks kullaks.

Mis on aga punane vääriskorall täpsemalt? Kuidas ja kus see moodustub? Milliseid meetodeid on tarvitatud selle kogumiseks? Kuidas töödeldi seda vanasti ja kuidas töödeldakse seda meie ajal?

Kas loom, taim või mineraal?

Vahemere punast vääriskoralli (Corallium rubrum) on kirjeldanud juba vana-aja loodusteadlased, samuti selle kogumist ja kasutamist. Seda, et punased vääriskorallid kujutavad aga loomariiki kuuluvate organismide skeletijäänuseid nagu ka kõik teised korallid, mõisteti alles 18. sajandil. Need, mis näivad miniatuurse puu õitena, on tegelikult elusolendite ehk polüüpide kombitsad. Korallide 25–30 sentimeetri pikkused harud koosnevad kõvast lubjast, mida on eritanud terved kolooniad enda kaitsmise eesmärgil. Iga haru on ühevärviline, ent täheldada võib erisuguseid punase varjundeid. Punane vääriskorall kasvab igasugusel kõval substraadil: kividel, laevavrakkidel ja isegi vanadel suurtükikuulidel 250 meetri sügavusel mere põhjas. Ent see korall vajab kasvuks tüüneid ja puhtaid meresid, mis on küllaltki suure soolasisaldusega, ning 10- kuni 30-kraadist veetemperatuuri. Punane vääriskorall elab Vahemere vetes Albaanias, Alžeerias, Hispaanias, Itaalias, Jugoslaavias, Kreekas, Marokos, Prantsusmaal ja Tuneesias ning Cabo Verde ja Maroko ranniku lähedal Atlandi ookeanis. Noored kolooniad kasvavad hinnangute kohaselt 4–8 millimeetrit aastas ning levivad laiuti umbes 1,5 millimeetrit aastas.

Väärtustatud juba muistsetest aegadest saadik

Arheoloogilised tõendid näitavad, et koralle on juba kaua kalliks peetud, töödeldud, müüdud ja ostetud. Alguses korjasid inimesed tõenäoliselt ainult neid koralliharusid, mis olid Vahemere rannikule uhtunud. Punase vääriskoralli tükke, mida kasutati arvatavasti amulettidena, on leitud Šveitsist vanadest matmispaikadest. Neid koralle on leitud ka sumeri jumalanna ehete hulgast. Ka egiptlased hindasid punast vääriskoralli ning muistsed juudid pidasid seda kalliks nii nagu hõbedat ja kuldagi (Õpetussõnad 8:10, 11, Suur Piibel; Nutulaulud 4:7). Samuti hindasid koralle keldid, kes kaunistasid nendega oma relvi ja hobusevaljaid.

Rooma loodusteadlane Plinius teatab, et 1. sajandil korjati punast vääriskoralli Lioni lahest, Itaalia poolsaare läänerannikult ja Sitsiilia ümbert. Korallikolooniaid tõmmati üles võrkudega või lõigati lahti teravate raudriistadega. Tol ajal arvati, et korallid aitavad palaviku, neerukivide ja silmahaiguste vastu. Samuti usuti, et korallid kaitsevad selle omanikke taifuunide ja pikselöökide eest.

Kümnendaks sajandiks olid Põhja-Aafrikas elavad araablased leiutanud seadeldise, millega koralle koguda – suure diagonaalse risti, millel olid 4–5 meetri pikkused talad. Seadeldise külge pandi raske kivi, et see põhja vajuks, ning mitu umbes 8 meetri pikkust võrku, mis rippusid keskel ja talaotstes. Seadeldis heideti paadist vette, kus leidus korallriffe, ning seda tõmmati läbi korallide. Koralliharud murdusid, jäid võrkudesse kinni ning need tiriti üles paati. Selletaolisi seadeldisi ja meetodeid kasutati veel mõned aastad tagasigi, kuid hirm merepõhja ja -fauna hävitamise ees viis nende keelustamiseni ning korallide ülestoomisel hakati kasutama sukeldujaid. Arvati, et sukeldujad oskavad paremini selekteerida, mida merepõhjast võtta, ja teevad vähem kahju. Praktika on aga näidanud, et mõned sukeldujad on suutelised merepõhja korallidest täiesti tühjaks tegema.

Traditsiooniline Itaalia kunst

Muistsed Rooma käsitöölised valmistasid korallidest amulette, helmeid ning skulptuure mütoloogia- ja loodusteemadel. 12. sajandil õitses nii helmeste, nööpide kui ka muude esemetega kaubitsemine Genova ja Konstantinoopoli ning paljude teiste Vahemere-äärsete sadamalinnade vahel. Marco Polo eluajal (13. sajand) oli korallide järele nõudlus Indias ja Indohiinas ning Araabia kaupmehed viisid koralle isegi nii kaugele kui Hiinasse.

Trapanis, Napolis, Genovas ja muudes linnades toodeti korallidest suurel hulgal siledaid kaunistusi. Tähelepanu väärivad manerismi- ja barokiaegsed (16.–18. sajand) Trapani tooted. Trapanis kinnitati väikseid korallitükke puit- või kullatud metallpindadele, ja need kaunistasid igasuguseid esemeid – ehtekarpe, kandikuid, pildiraame, peegleid ja kirikuornamente. Korallidest valmistati ka üksikasjalikke stseene Jeesuse sünni kohta ning tuhandete tillukeste korallhelmestega kaunistati kalleid rõivaid ja altarilaua ehiskatteid. Eri stiilis ja kujuga ehete tootmine hakkas eriti levima 19. sajandil, mil valmistati igasuguseid ehteid: tiaarasid, kõrvarõngaid, kaelakeesid, kameesid, prosse ja käevõrusid, mis olid nikerdatud nii lille-, lehe- kui loomakujuliseks, või tehti need klassikalises stiilis.

Praegu on punase vääriskoralli töötlemisele spetsialiseerunud Napoli lahe ääres asuv Itaalia linn Torre del Greco. Selles linnas töödeldakse 90 protsenti kogu maailmas kogutud punasest vääriskorallist. Siin kasutavad vilunud oskuskäsitöölised koralli harude tükkideks lõikamiseks ketassaage. Ümmarguste helmeste valmistamiseks tarvitatakse mõnikord masinaid. Teisi tükke töödeldakse erikujuliseks ja -suuruseks käsitsi, need lihvitakse ning paigaldatakse sõrmustesse, kõrvarõngastesse ja teistesse ehetesse. Töötluse käigus läheb aga pool kuni kolmveerand toormaterjalist kaduma ning see on ka üks põhjuseid, miks korallehted maksavad ühe grammi kohta rohkem kui kuldehted.

Korallitööstusel on olnud hiilgeaegu ning sellega on teenitud palju raha. Kahjuks on aga korallidega kaubitsemine äratanud inimestes iha kiiresti ja kergesti rikastuda, mille tõttu korallrifid võidakse täielikult hävitada, märgib raamat „Il Corallo Rosso”. Murest punase vääriskoralli ja sellest sõltuva tööstuse pärast on sellest huvitunud ringkonnad hakanud soovitama korallide mõistlikku kasutamist. Kuigi punast vääriskoralli ei peeta hävimisohus olevaks liigiks, on järjest raskem leida piisavalt suuri harusid, mida juveliirid kasutada saaksid. Tänapäeval tuuakse Itaaliasse töötlemiseks ka Vaikse ookeani koralle. Eri liike on korjatud Jaapani ja Taiwani lähedalt umbes 320 meetri sügavusest ning selleks on kasutatud koguni miniallveelaevu ja kaugjuhitavaid roboteid. Hawaiist umbes 2000 kilomeetri kaugusel kasvavad väärtuslikud korallid isegi 1500 meetri sügavusel.

Suurepärased korallehted ja skulptuurid on tunnistuseks andekatest oskustöölistest, kes on edendanud tähelepanuväärset korallitöötluse traditsiooni. Neile, kes imetlevad meie Looja kätetööd, on Vahemere „punane kuld” vaid üks lõpututest andidest, mis inimesele rõõmu teeb (Laul 135:3, 6).

[Pilt lk 16]

19. sajandist pärit kaelakee, mis koosneb 75 000 korallhelmest

[Allikaviide]

Per gentile concessione del Museo Liverino, Torre del Greco

[Pilt lk 17]

Elus korall

[Pildid lk 18]

Tiaara

17. sajandist pärit karikas

Ehete komplekt

[Allikaviide]

Kõik fotod: Per gentile concessione del Museo Liverino, Torre del Greco

[Piltide allikaviide lk 17]

Per gentile concessione del Museo Liverino, Torre del Greco