Kelmus – ülemaailmne probleem

KÜTKESTAVAS, veenva ja maheda kõnega Wayne’is paistis olevat just seda, mida Karen abikaasas näha oleks soovinud. „Ta kehastas kõike, mille eest olin palvetanud ja millest unistanud,” sõnab Karen. „Kõik, kes meid nägid, arvasid, et oleme ideaalne paar. Mul jäi temast mulje, et ta jumaldab isegi maad, mida mu jalatallad on puudutanud.”

Kuid oli ka üks probleem. Wayne rääkis Karenile, et ta on Austraalia Riikliku Salateenistuse hierarhiaredelil kolmas isik. Ta sooviks ametist tagasi astuda, ent tal ei lasta seda teha, sest ta teab liiga palju. Ta võidakse koguni tappa! Üheskoos koostati tegevusplaan: nad abielluvad, panevad oma vara kokku ning põgenevad Austraaliast Kanadasse. Karen müüski oma maja koos muu omandiga maha ning usaldas saadud raha Wayne’i kätte.

Pulmad toimusid nii, nagu plaanitud. Wayne põgenes riigist, jättes maha Kareni, kelle pangaarvele oli jäänud napilt kuus dollarit. Peagi sai Karenile selgeks, et ta on sattunud nutikalt väljamõeldud valede võrku, mis oli punutud vaid ühel eesmärgil – et temalt vara välja petta. Wayne oli mänginud otsekui näitlejarolli – rolli, mis sobis naise kütkestamiseks suurepäraselt. Nii mehe taust, huvid, isiksus kui ka väidetud armastus olid väljamõeldised, et võita naise usaldust – usaldust, mis läks talle maksma üle 300 000 Austraalia dollari. Politseiametnik nentis: „Selle naise tundeelu on laastatud. Jätame raha kõrvale – on lausa uskumatu, kui palju haiget võidakse inimesele teha.”

„Mu tunded on täiesti segi paisatud,” ütleb Karen. „Seda meest, kellena ta end kujutas, tegelikult polnudki olemas.”

Karen on kõigest üks neist väga paljudest kelmuse ohvritest kõikjal maailmas. Pole teada, kui palju raha aastas inimestelt kelmuse teel omastatakse, kuigi see arv arvatakse ulatuvat sadadesse miljarditesse dollaritesse – ja see suureneb iga aastaga. Lisaks rahalisele kahjule kannatavad sellised ohvrid nagu Karen rängalt haavatud tundeelu all, kui nendeni jõuab arusaam, et keegi – tihtilugu inimene, keda nad olid usaldanud – on neid lihtsalt ära kasutanud.

Parem karta kui kahetseda

Kelmust defineeritakse kui „varavastast kuritegu, mis seisneb võõra vara, varalise õiguse või muu kasu saamises usalduse kuritarvitamise või pettuse abil”. Kahjuks jääb enamik kelmusi karistamata, sest tihtilugu on raske tõestada seda, et tegemist on olnud tõepoolest sihiliku petmisega. Pealegi on paljudele petturitele teada, kus on seaduses tühik, ning nad on osavad seda ära kasutama – nad oskavad petta inimestelt vara välja nõnda, et selle eest on neid raske, kui mitte võimatu vastutusele võtta. Lisaks nõuab petturi vastu kriminaalasja algatamine tublisti aega ja raha. Tavaliselt mõistetakse kuritegude eest süüdi need, kes on varastanud miljoneid või teinud midagi, mis on piisavalt šokeeriv, et laialdast tähelepanu köita. Isegi kui pettur vahele jääb ja teda karistatakse, on ta väljapetetud raha arvatavasti jõudnud juba kas ära kulutada või peita. Järelikult juhtub harva seda, et ohvrite kaotatud raha hüvitatakse.

Lühidalt öeldes, kui sind on petetud, on vähe lootust kaotatut tagasi saada. Palju parem on hoiduda kelmuse ohvriks langemast kui üritada saada oma kaotsiläinud raha tagantjärele kätte. Muistsel ajal kirjutas üks arukas mees õigesti: „Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda!” (Õpetussõnad 22:3). Järgmises artiklis käsitletaksegi seda, kuidas saab end kelmuse eest kaitsta.