Galilea paat – väärtuslik leid Piibli aegadest

„ÄRGAKE!” IISRAELI-KORRESPONDENDILT

GALILEA mereks nimetatav järv oli Jeesuse teenistuse ajal aset leidnud põnevate sündmuste tunnistajaks. See on järv, mille vett mööda Jumala Poeg kõndis ja kus ta tormi vaigistas. Ta toitis selle kallastel ime läbi tuhandeid ja tervendas haigeid.

Aastal 1986 avastati selle järve põhjast Kapernauma lähistel üllatav leid – Jeesuse ajast pärit paat. Kuidas see leiti? Ja millest see meile jutustab?

Põud näitas kätte

Mitu sademetevaest aastat, millele järgnes 1985. aasta põuane suvi, andsid end Galilea merel kõvasti tunda. Pealegi pumbati sellest magedaveelisest järvest vett ka põldude niisutamiseks. Kuna veetase märgatavalt langes, paljastus osaliselt järve põhi. Kaks meest lähedalasuvast kibutsist haistsid seda nähes suurepärast võimalust aaretejahile minna. Kuivaks jäänud ala mööda kõndides leidsid nad mitu pronksmünti ja mõned vanad naelad. Ent siis nägid nad mudas midagi erilist – ovaalset kontuuri, mis reetiski koha, kuhu oli mattunud iidne paat. Nad olid avastanud tõelise aarde!

Arheoloogid poleks osanud aimatagi, et Galilea merest võidaks leida 2000 aasta vanune paat. Nende eelduste kohaselt pidanuks mikroorganismid selle aja peale ammu mis tahes puitesemed hävitama. Ometi dateerisid eksperdid leiu 1. sajandisse e.m.a või 1. sajandisse m.a.j, sest selle perioodi kasuks rääkisid nii radioaktiivse süsiniku meetod kui ka samast paigast leitud mündid. Paadi kere oli uskumatult hästi säilinud. Kuidas oli see võimalik?

Paistab, et paat oli lebanud järve põhjas täiesti puutumatult, mistõttu kogu selle alumine osa oli kattunud peene mudaga. Aja jooksul oli muda kõvastunud. Nõnda säiliski see tükike ajalugu kaitstuna umbes 20 sajandit!

Kui sõnum aluse leidmisest levis, hakati seda kutsuma Jeesuse paadiks. Muidugi ei tahetud sellega väita, et Jeesus või ta jüngrid just selle konkreetse paadiga sõitnud oleks. Sellegipoolest pakub paat oma vanuse ning sarnasuste tõttu evangeeliumides kirjeldatud paatidega huvi nii ajaloolastele kui ka piibliõpetlastele.

Mõõtmetelt on paat 8,2 meetrit pikk ja 2,3 meetrit lai. Paat on valmis ehitatud meetodil, kus esmalt pannakse paika küljelauad. See tähendab, et paadi ehitaja pole kinnitanud planke mitte kaartele, vaid kiilu külge ning nõnda järk-järgult paadi kere valmis ehitanud. Niisugune ehitusmeetod oli Vahemerel sõitmiseks mõeldud paatide puhul väga tavaline. Samas võis Galilea paat olla kohandatud eeskätt järvel liikumiseks.

Ilmselt oli paadil algselt ka üks nelinurkne puri. Nelja aeru põhjal võib järeldada, et meeskonnas pidi olema vähemalt viis liiget – neli aerutajat ja tüürimees. Kuid alus oli suuteline pardale võtma veel vähemalt kaks korda nii palju inimesi. Just sarnase suurusega paati on kerge ette kujutada, lugedes jutustust seitsmest jüngrist, kes olid parasjagu järvel kala püüdmas, kui Jeesus pärast ülesäratamist neile ilmus (Johannese 21:2–8).

Galilea paadil oli vägagi tõenäoliselt olemas ahtritekk, kus peal hoiti suuri kalavõrke. Selle plankude alla jäävas ruumis oli väsinud kalameestel võimalik puhata. Jeesus võis olla just taolise ahtriteki alla pugenud, kui ta oli kord tormi ajal „paadi päras magamas, toetudes peaalusele” (Markuse 4:38). Arvatakse, et see „peaalus” võis olla liivakott, mida hoiti pardal ballastiks.a

Kalapüük Galilea merel

Kujutle, et on esimene sajand ja sa istud reisijana sellisesse paati. Mida sa Galilea merel ringi sõites näeksid? Muidugi kalureid, osa neist väikestes paatides, teised kahlamas madalas vees, igaüks oma võrkudega ametis. Vilunud liigutustega heidavad nad ühe käega välja oma ringikujulisi võrke, mille läbimõõt on 6–8 meetrit ja mille äärtesse on kinnitatud raskused. Võrgud kukuvad plartsatades vette ja vajuvad kalu lõksu püüdes allapoole. Selleks et kalamees oma saagi kätte saaks, tuleb tal võrk kaldale lohistada või vee alla sukelduda. Piibel mainib, et ka Siimon ja Andreas heitsid võrke merre, ilmselt tegid nad seda eespool kirjeldatud viisil (Markuse 1:16).

Samuti võid sa märgata rühma kalamehi elavalt vestlemas ja seinnoota ette valmistamas. Selline noot võib olla kuni 300 meetrit pikk ja vertikaalselt vees rippuva võrgu laius võib olla keskosas kuni 8 meetrit, võrkpüünise mõlemasse otsa aga on kinnitatud veoköied. Kui kalurid on sobiva koha välja valinud, lähevad pooled neist kaldale ja võtavad nooda ühe veoköie enda kätte. Siis suundub paat otsejoones järvele ja rullib nooda täies pikkuses lahti, pöörab seejärel otsa ümber ja tõmbab nooda poolringikujulises asendis randa. Nüüd tulevad ka ülejäänud kalurid kaldale ja tirivad noota teisest veoköiest. Kumbagi köit hoidvad kalurid sammuvad üksteisele vastu ja sikutavad nõnda oma noosi veest välja (Matteuse 13:47, 48).

Kauguses võid sa silmata õngitsemas üksikut kalameest. Jeesus käskis kord Peetrust sellesama järve ääres õng sisse heita. Kujutle vaid Peetruse hämmastust, kui ta saigi kala ja leidis selle suust hõberaha, millest piisas täpselt templimaksu maksmiseks (Matteuse 17:27).

Kui sume hämarus maad haarab, jääb järvel kõik vaikseks. Äkitselt purustavad vaikuse kalurid, trampides jalgu ja pladistades aerudega, et aga võimalikult suurt lärmi teha. Mispärast? Nad on eelnevalt oma võrgud niimoodi välja pannud, et kui kalu ehmatada, ujuvad nad otse püünisesse. Võrgulinast sein, mis on pimedas nähtamatu, on valmistatud nõnda, et kala jääb kergesti sellesse kinni. Võrgud lastakse öö jooksul vette mitu korda. Hommikul need pestakse ja riputatakse kuivama. Siinkohal võib tekkida küsimus, kas niisuguseid võrke võidi kasutada ka selle imelise kalapüügi juures, millest räägib Luuka 5:1–7?

Paadi restaureerimine

Kuid pöördugem nüüd tagasi meie aja sündmuste juurde. Mis sai välja kaevatud paadist? Olgugi puutumatuna säilinud, polnud iidne puitmaterjal palju kõvem vettinud papist. Lihtsalt muda seest välja kaevata polnud teda võimalik. Ja kui kurb oleks olnud, kui nii pikka aega säilinud paat oleks pärast ülesleidmist koost lagunenud! Kuna veetase järves võis iga hetk uuesti tõusta, ehitati väljakaevamispaiga ümber kaitsetamm. Samuti kaevati tunnelid, et paadi kere alla oleks võimalik paigaldada klaasplastist toed. Seejärel puhastati paat ettevaatlikult mudast ning kaeti nii seest- kui väljastpoolt kaitsva polüuretaanvahuga.

Järgmiseks proovikiviks oli transportida õrn leid umbes 300 meetri kaugusele, et saaks alustada konserveerimistöödega. Ehkki paati ümbritses tugev polüuretaanikiht, oleks mõni äkilisem liigutus võinud hapra puidu selle sees pudenema panna. Asjatundlik töörühm tuli lagedale leidliku ideega. Tammi sisse tehti ava ning paadil lasti vee peale tõusta. Esimest korda pärast nii paljusid sajandeid ujus paat, nüüd küll modernses kookonis, taas Galilea mere lainetel.

Konserveerimistööde ajaks, mis kestsid 14 aastat, ehitati paadi ümber betoonist kinnine bassein. Üksvahe valmistasid paadi juures vees töötavatele restauraatoritele peavalu sääsed, kes täitsid basseini oma vastsetega. Kuid meeskond leidis sellele probleemile originaalse ja samas ammu läbiproovitud lahenduse. Appi võeti kalad – tilaapiad, kes vastsed ära sõid ja basseini taas puhtaks tegid.

Peatselt jõudis kätte aeg paat ära kuivatada. Ta oli ikka veel liiga õrn selleks, et tal õhu käes kuivada lasta. Vesi, millest puitmaterjal oli läbi imbunud, tuli millegagi asendada. Restauraatorid otsustasid vee asendada sünteetilise vees lahustuva vahaga. Seda meetodit rakendades oli võimalik puit kuivatada, ilma et see oleks kuju muutnud.

Kui paadi konserveerimistöödega ühele poole saadi, seisis lõpuks asjaosaliste ees üks suhteliselt tagasihoidlik veesõiduk. Ilmnes, et paadi valmistamisel oli kasutatud 12 eri liiki puitu. Mispärast? Üks võimalik seletus on, et puitmaterjal oli tollal raskesti kättesaadav. Siiski tõenäolisemaks põhjuseks on see, et paadi omanik ei olnud rikas inimene. Paati oli palju kordi lapitud, enne kui ta lõpuks järve põhja vajus.

Galilea paadil ei pruugi olla Jeesusega mingitki seost. Ometi peavad paljud seda aardeks. See alus avab võimaluse heita pilk paljude aastasadade taha ja kujutada paremini ette seda, milline oli argielu Galilea merel Jeesuse tähtsa maise teenistuse ajal.

[Allmärkus]

[Pilt lk 15]

Paadi sisemus puhastati hoolikalt mudast

[Pilt lk 15]

Paat kaeti polüuretaanvahuga

[Pilt lk 15]

Pärast umbes 2000-aastast vahet lasti paat taas vee peale

[Pilt lk 15]

Paadi makett, milline ta võis välja näha esimesel sajandil

[Pilt lk 15]

Galilea paat eksponeerituna – konserveerimine on lõpetatud

[Piltide allikaviide lk 15]

Kõik fotod, välja arvatud makett ja järv: Israel Antiquities Authority – The Yigal Allon Center, Ginosar