119. laul
Pidage kõvasti kinni „õnnelikust lootusest”
(Tiitusele 2:13, UM)
1. Rahvad on sajandeid pimeduses käinud.
Mõttetult püüdnud nad tuult ja tühjust vaid.
Kurjuse vilju on maa peal kõik näinud.
Jah, hale lõpp tabab patuseid.
(Refrään)
2. Rõõmu me leiame, teades, milleks Looja
sallinud on nõnda kaua kurjust suurt.
Selle kord kaotab ta Poeg, Rahutooja.
Kiitushüüd tõuseb siis kõigi suult.
(Refrään)
3. Toob kogu maale nüüd rõõmusõnum lootust.
Nõutust ja hirmu ei enam tundma pea.
Suur Suverään varsti vabastab loodu.
Julgeina kõik üles tõstke pea.
(REFRÄÄN)
Rõõm täitku meelt — Kuningriik koidab eel
ja Kristuse võim hirmu kaotab me teelt.
Aeg peagi käes, millal kurjust ei näe.
Siis lootust nii head hoidkem nüüd kõigest väest.