150. laul
Leib taevast
1. Me Isa ülal taevas
ei muutu läbi aegade.
Su nime pühitseme
ja kiitust sulle laulame.
Kui Karjane nii ustav
sa hoidsid Iisraeli
ja kõrbes andsid leivaks
neil’ mannat alati.
Neil kustutasid janu,
kui kaljust vee tõid välja sa.
Nad Kaananisse jõudsid
su õnneliku rahvana.
2. See manna, mis neil’ andsid,
su Poega ette tähendas.
Ta loobus aust, mis taevas,
et inimkond võiks pääseda.
Leib taevast ongi Kristus,
kes ohvriks ihu tõi,
ja võimaluse päästeks ta
seega kõigil’ lõi.
Nüüd võtkem seda leiba,
mis Jumalalt vaid tulla saab,
jah, söögem seda aina,
et puhtana võiks elada.
3. Ei sõnumit sest leivast
me soovi peita teiste eest,
kui võimalus vaid tuleb,
siis näljaseid me toidame.
Nüüd aidake ka teisi,
et õiglust õpiks nad,
et pääste Loojalt saaksid,
ta õnnistusi ka.
Siis lõpuks pärast seda,
kui möödas on Harmagedoon,
Jehooval’ kiitust laulda
on igavesti meie soov.