Jehoova
Definitsioon: Ainsa tõelise Jumala isikunimi. See nimi on tema enda pandud. Jehoova on Looja ning universumi õiguspärane Suverään Valitseja. Nimi „Jehoova” on tõlgitud heebreakeelsest tetragrammatonist יהוה, mis tähendab „tema põhjustab saamist (kellekski, millekski)”. Need neli heebrea tähte on paljudes keeltes antud edasi tähtedega JHVH või JHWH.
Millistes tänapäeval laialdaselt kasutatavates piiblitõlgetes võib Jumala nime leida?
Eestikeelne Piibel 1968, 1988: Heebrea Kirjades esineb järjekindlalt nimi „Jehoova”.
Piibli Raamat 1878: Heebrea Kirjades esineb järjekindlalt nimi „Jehowa”.
Uus Testament ja Psalter 1945: Lauludes esineb järjekindlalt nimi „Jehoowa”.
Suur Piibel 1938: Heebrea Kirjades esineb järjekindlalt nimi „Jehoowa”.
Uus Testament ja Psalmid 1989: Matteuse 1:21 allmärkuses esineb nimi „Jah(ve)”. Ja lisas, isikunimede loetelus, esineb „Jahve” näiteks järgmiste nimede osana: Jeesus („Jahve päästab”), Joel („Jahve on Jumal”), Johannes („Jahve on armuline”), Joosija („Jahve toetab”).
Sinodalnõi perevod: Selles venekeelses Piiblis esineb nimi „Iegova” 1. Moosese 22:14; 2. Moosese 3:14; 6:3 (allmärkus); 15:3; 17:15; 33:19; 34:5; Kohtumõistjate 6:24 ja Hoosea 12:6.
The New English Bible: Jehoova nimi esineb 2. Moosese 3:15; 6:3. Vaata ka 1. Moosese 22:14; 2. Moosese 17:15; Kohtumõistjate 6:24; Hesekiel 48:35. (Aga kui see ja teised tõlked kasutavad nime „Jehoova” mitmes kohas, miks siis mitte olla järjekindel ja kasutada seda igas kohas, kus tetragrammaton heebreakeelses tekstis esineb?)
Revised Standard Version: Teksti 2. Moosese 3:15 allmärkuses on öeldud: „Sõna ISSAND, kirjutatuna suurte tähtedega, asendab Jumala nime JHWH.”
Today’s English Version: Teksti 2. Moosese 6:3 allmärkuses öeldakse: „ISSAND: ... Seal, kus heebreakeelses tekstis on Jahve, mis traditsiooniliselt on translitereeritud sõnaga „Jehoova”, kasutatakse selles tõlkes sõna ISSAND suurte tähtedega, järgides tava, mis on ingliskeelsete tõlgete puhul üldlevinud.”
King James Version: Jehoova nimi esineb 2. Moosese 6:3; Laul 83:19; Jesaja 12:2; 26:4. Vaata ka 1. Moosese 22:14; 2. Moosese 17:15; Kohtumõistjate 6:24.
American Standard Version: Alates tekstist 1. Moosese 2:4 kasutab see tõlge Heebrea Kirjades järjekindlalt nime „Jehoova”.
Douay Version: Teksti 2. Moosese 6:3 allmärkuses on öeldud: „Minu nimi Adonai. See nimi, mis on heebreakeelses tekstis, on kõige õigem Jumala nimi, mis tähistab tema igavest, iseenesest eksisteerivat olemust (2. Moos. 3, 14) ja mida juudid aukartuse tõttu kunagi välja ei häälda, vaid loevad selle asemel igas kohas, kus see Piiblis esineb, sõna Adonai, mis tähendab Issandat; ja seepärast panevad nad nende nelja tähe — jot, ha, ve ja ha — juurde, mis tähistavad seda nime, mida ei tohi välja öelda, nime Adonai juurde kuuluvad punktid ehk täishäälikud. Seepärast on mõned nüüdisaja inimesed kujundanud nime Jehoova, mis oli kõigile vanaaja inimestele, olgu juutidele või kristlastele, tundmatu; sest selle nime õige hääldamine, mis on heebreakeelses tekstis, on nüüd kauaaegse tarvitamatuse pärast täiesti unustatud.” (On huvitav, et The Catholic Encyclopedia [1913, VIII kd., lk. 329] kinnitab: „Jehoova, Jumala õige nimi Vanas Testamendis; seepärast kutsusid juudid seda kõrgeks nimeks, suureks nimeks ja ainsaks nimeks.”)
The New American Bible: 2. Moosese 3:14 allmärkuses soovitatakse kasutada vormi „Jahve”, aga see nimi ei esine otseselt selle tõlke tekstis. Vaata ka Saint Josephi väljaande lisast piiblisõnastiku märksõnu „Issand” ja „Jahve”.
The Jerusalem Bible: Tetragrammaton on tõlgitud sõnaga „Jahve” alates tekstist 1. Moosese 2:4, kus see esimest korda esineb.
New World Translation: Selles tõlkes on Jehoova nime kasutatud nii Heebrea Kirjades kui ka Kristlikes Kreeka Kirjades kokku 7210 korda.
An American Translation: Tekstides 2. Moosese 3:15 ja 6:3 on kasutatud nime „Jahve”, millele järgneb sulgudes „ISSAND”.
The Bible in Living English, S. T. Byington: Jehoova nime kasutatakse kõikjal Heebrea Kirjades.
The Emphatic Diaglott, tõlkinud Benjamin Wilson: Nimi „Jehoova” leidub selle tõlke Kristlikes Kreeka Kirjades tekstis Matteuse 21:9 ning veel 17 kohas.
Nime Jehoova kasutatakse näiteks järgmistes saksakeelsete Piiblite Heebrea Kirjades: Elberfelder Bibel, Parallel-Bibel ja De Wette (selles ka Luuka 4:19).
Miks paljud piiblitõlked Jumala pärisnime ei kasuta või kasutavad seda ainult harva?
Tõlke Revised Standard Version eessõnas on selgitatud: „Komitee on kahel põhjusel pöördunud tagasi King James Version’i kasutusviisi juurde, mis on rohkem tuntud: 1) Sõna ’Jehoova’ ei anna täpselt edasi selle nime ühtki vormi, mida heebrea keeles kunagi kasutati; ja 2) mingi pärisnime kasutamine selle ühe ja ainsa Jumala kohta, justkui oleks olemas teisi jumalaid, kellest ta peaks eristuma, kadus judaismist enne kristlikku ajajärku ja on kristliku kiriku kõikehaarava usu juures täiesti kohatu.” (Seega kõrvaldasid tõlkijad Pühakirjast selle Jumaliku Autori pärisnime, mis esineb algupärases heebrea keeles sagedamini kui ükski teine nimi või tiitel, sellepärast, et nii tundus neile endile õigem. Nagu nad ise ütlevad, järgivad nad judaismi toetajate eeskuju, kelle kohta Jeesus ütles: „Sellega te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast.” — Matt. 15:6.)
Tõlkijad, kes on tundnud kohustust Jumala isikunimi kasvõi üks kord või ka mitu korda põhiteksti panna, kuigi nad ei tee seda igas kohas, kus see heebrea keeles esineb, on ilmselt järginud William Tyndale’i eeskuju, kes kasutas Jumala nime 1530. aastal välja antud viie Moosese raamatu tõlkes, jättes seega arvestamata selle nime täieliku väljajätmise tava.
Kas Kristlike Kreeka Kirjade inspireeritud kirjutajad kasutasid Jehoova nime?
Neljandal sajandil elanud Hieronymus kirjutas: „Matteus, kelle nimi on ka Leevi ja kes maksunõudjast sai apostliks, koostas Juudamaal kõige esimesena evangeeliumi Kristusest heebrea keeles ja heebrea kirjatähtedega nende heaks, kes ümberlõigatutest said usklikeks.” (De viris inlustribus, III ptk.) See evangeelium sisaldab 11 otsest tsitaati heebreakeelse Pühakirja osadest, kus see tetragrammaton esineb. Pole põhjust arvata, et Matteus ei tsiteerinud neid kirjakohti nii, nagu need olid toodud tsiteeritavas heebreakeelses tekstis.
Teised inspireeritud kirjutajad, kes võtsid osa Kristlike Kreeka Kirjade koostamisest, tsiteerisid sadu tekstilõike Heebrea Kirjade kreekakeelsest tõlkest Septuagintast. Paljudes nendes kirjakohtades esines heebreakeelne tetragrammaton, mis oli Septuaginta varasemate koopiate kreekakeelsesse teksti otseselt üle kantud. Kooskõlas Jeesuse enda suhtumisega oma Isa nimesse jätsid ka Jeesuse jüngrid kindlasti selle nime neisse tsitaatidesse alles. — Võrdle Johannese 17:6, 26.
George Howard Georgia ülikoolist kirjutas ajakirjas Journal of Biblical Literature: „Me teame kindlalt, et kreeka keelt rääkivad juudid kirjutasid oma kreekakeelses Pühakirjas järjekindlalt יהוה. Pealegi on äärmiselt ebatõenäoline, et esimesed konservatiivsed kreeka keelt rääkivad juudi kristlased oleksid sellest tavast kõrvale kaldunud. Kuigi nad muudel puhkudel Jumalale viidates kasutasid tõenäoliselt sõnu [Jumal] ja [Issand], oleks tetragrammatoni väljajätmine Piibli tekstist endast olnud nende puhul äärmiselt ebatavaline. ... Kuna tetragrammaton esines ikka veel kreekakeelse Piibli ärakirjades, mis moodustasid varakristliku kiriku Pühakirja, siis on loogiline uskuda, et U[ue] T[estamendi] kirjutajad säilitasid Piibli tekstis Pühakirja tsiteerides tetragrammatoni. ... Aga kui see eemaldati kreekakeelsest V[anast] T[estamendist], eemaldati see ka V[ana] T[estamendi] tsitaatidest, mis olid U[ues] T[estamendis]. Nõnda tõrjus asendussõnade kasutamine tetragrammatoni mõlemast testamendist välja ilmselt umbes teise sajandi alguses.” — 96. kd., nr. 1, märts 1977, lk. 76, 77.
Kumb Jumala nime vorm on õige — Jehoova või Jahve?
Ükski inimene ei oska tänapäeval kindlalt öelda, kuidas seda heebrea keeles algselt hääldati. Miks? Piibli heebrea keelt kirjutati algselt ainult kaashäälikutega. Selles ei olnud ühtki täishäälikut. Kui seda keelt igapäevaselt kasutati, oli lugejatel kerge sinna õiged täishäälikud lisada. Kuid aja jooksul kujunes juutidel välja ebausk, et Jumala isikunime ei tohi kuuldavalt välja öelda, ja seetõttu hakkasid nad kasutama seda asendavaid väljendeid. Sajandeid hiljem arendasid juudi õpetlased välja märkide süsteemi, mille abil näidati, milliseid täishäälikuid muinasheebrea keele lugemisel kasutada, kuid Jumala nime tähistava nelja kaashääliku juurde panid nad seda nime asendavate väljendite täishäälikute märgid. Nii vajus Jumala nime algupärane hääldusviis unustusse.
Paljud õpetlased pooldavad küll vormi „Jahve”, aga selles, kas see on õige, ei olda kindlad ja õpetlaste seas on eriarvamusi. Teisest küljest tunnustatakse laialdaselt nimevormi „Jeho(o)va(h)”, sest seda on juba sajandeid kasutatud ja selles on nii nagu teisteski nimevormides olemas heebreakeelse tetragrammatoni neli kaashäälikut.
J. B. Rotherham kasutas vormi „Jahve” kõikjal oma tõlke The Emphasised Bible Heebrea Kirjades. Kuid hiljem kasutas ta oma teoses Studies in the Psalms vormi „Jehoova”. Ta selgitas: „’JEHOOVA’ — selle Mälestusnime ingliskeelse vormi kasutamine ... käesolevas Lauluraamatu tõlkes ei ole tingitud mingitest kahtlustest, otsekui oleks Jahve ebaõigem hääldusvariant, vaid ainuüksi isiklikest praktilistest kogemustest selle kohta, et on soovitatav arvestada lugejate ja kuulajatega sedasorti asjas, kus peamiseks sihiks on Jumala nimena kasutatava sõna kerge äratuntavus.” — (London, 1911), lk. 29.
Pärast mitmesuguste hääldusvormide kaalumist tegi saksa professor Gustav Friedrich Oehler järgmise järelduse: „Nüüdsest alates kasutan ma sõna ’Jehoova’, sest tegelikult on see nimi praeguseks meie sõnavaras rohkem kinnistunud ja seda ei saa välja tõrjuda.” — Theologie des Alten Testaments, teine trükk (Stuttgart, 1882), lk. 143.
Jesuiidi õpetlane Paul Joüon ütleb: „Me oleme oma tõlgetes Yahweh asemel (mis on ainult oletatav vorm) kasutanud vormi Jéhovah, ... mis on tavaline Prantsusmaal kasutatava kirjakeele vorm.” — Grammaire de l’hébreu biblique (Rooma, 1923), allmärkus lk. 49.
Enamik nimesid muutub ühest keelest teise toomisel mõningal määral. Jeesus sündis juudina ja ilmselt hääldati tema nime heebrea keeles Je·šuʹa‛, aga Kristlike Kirjade inspireeritud kirjutajad ei kõhelnud kasutada selle nime kreekapärast vormi I·ē·sousʹ. Enamikus teistes keeltes hääldatakse seda pisut erinevalt, aga me kasutame julgelt seda vormi, mis on meie keeles levinud. Seesama kehtib ka teiste Piiblis esinevate nimede kohta. Ent kuidas me saame ilmutada õiget lugupidamist Tema vastu, kellele kuulub kõikidest nimedest tähtsaim? Kas nii, et me mitte kunagi tema nime ei kõnes ega kirjas ei kasuta, sest me ei tea täpselt, kuidas seda algselt hääldati? Või hoopis nii, et me kasutame sellist hääldust ja kirjaviisi, mis on meie keeles levinud, kui räägime head selle nime Kandjast ja käitume tema kummardajatena nii, et see talle austust toob?
Miks on tähtis Jumala isikunime teada ja kasutada?
Kas sul on mõni lähedane sõber, kelle nime sa ei tea? Inimestele, kes Jumala nime ei tea, on Jumal sageli ainult mingi isikustamata jõud, mitte selline reaalne isik, keda nad tunnevad ja armastavad ning kellega nad võivad palves avameelselt rääkida. Kui nad ka palvetavad, siis on nende palved ainult rituaal, päheõpitud väljendite formaalne kordamine.
Jeesus Kristus andis tõelistele kristlastele ülesande teha jüngriteks inimesi kõikidest rahvastest. Kuidas oleks neid inimesi õpetades võimalik teha vahet tõelise Jumala ja rahvaste ebajumalate vahel? Ainult Tema isikunime kasutamisega, nagu ka Piibel seda teeb. — Matt. 28:19, 20; 1. Kor. 8:5, 6.
2. Moos. 3:15: „Jumal ütles Moosesele . . . : ’Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jehoova, teie vanemate Jumal, ... on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!’ ”
Jes. 12:4: „Tänage Jehoovat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge!”
Hes. 38:17, 23: „Nõnda ütleb Issand Jehoova: ... Nõnda näitan ma oma suurust ja pühadust ning teen ennast tuttavaks paljude paganate silme ees. Ja nad peavad tundma, et mina olen Jehoova!”
Mal. 3:16: „Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat; ja Jehoova pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Jehoovat ja austavad tema nime!” (Meie kursiiv.)
Joh. 17:26: „[Jeesus palus oma Isa:] Ma olen neile [oma järelkäijatele] andnud teada sinu nime ja annan seda teada selleks, et armastus, millega sa mind oled armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes!”
Ap. t. 15:14: „Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita oma nimele rahvas paganate seast.” (Meie kursiiv.)
Kas „Vana Testamendi” Jehoova on „Uue Testamendi” Jeesus Kristus?
Matt. 4:10: „Jeesus ütles temale: ’Tagane minust, saatan! Sest on kirjutatud: sina pead Issandat [„Jehoovat”, NW], oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!’ ” (Kindlasti ei öelnud Jeesus, et teda ennast tuleb kummardada.)
Joh. 8:54: „Jeesus vastas [juutidele]: ’Kui mina iseenesele annan austust, siis ei ole mu austus midagi; minu Isa on, kes mulle annab austuse, keda te ütlete oma Jumala olevat.’ ” (Heebrea Kirjad näitavad selgesti, et Jehoova on Jumal, keda juudid väitsid kummardavat. Jeesus ei öelnud, et Jehoova on tema ise, vaid et Jehoova on tema Isa. Seega ütles Jeesus siin väga selgesti, et tema ja ta Isa on kaks eri isikut.)
Laul 110:1: „Jehoova ütles minu [Taaveti] Issandale: ’Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!’ ” (Tekstis Matteuse 22:41—45 selgitas Jeesus, et ta ise on Taaveti „Issand”, kellele selles Laulus viidatakse. Järelikult ei ole Jeesus Jehoova, vaid ta on see, kellele Jehoova sõnad on siin suunatud.)
Fil. 2:9—11: „Sellepärast ongi Jumal tema [Jeesuse Kristuse] ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks.” (Pane tähele, et Jeesust Kristust on siin näidatud Isast Jumalast eraldioleva isikuna ja Jumalale alluvana.)
Kuidas saab inimene Jehoovat armastada, kui ta peab Teda ka kartma?
Piibel räägib meile, et me peaksime Jehoovat nii armastama (Luuka 10:27) kui ka kartma. (1. Peetr. 2:17; Õpet. 1:7; 2:1—5; 16:6) Kohane jumalakartus teeb meid väga hoolsaks, et me ei kutsuks esile tema meelepaha. Meie armastus Jehoova vastu ajendab meid tahtma teha seda, mis on temale meelepärane; näitama, et me hindame tema loendamatuid armastuse ja ärateenimata headuse väljendusi.
Näiteid: On normaalne, et poeg kardab oma isale meelepaha valmistada, kuid kõige selle hindamine, mida isa tema heaks teeb, peaks ajendama poega isa vastu ka ehtsat armastust väljendama. Akvalangist võib öelda, et ta armastab merd, aga kohane kartus mere ees ei lase tal unustada, et on asju, mida ta ei tohi teha. Samuti peame meie lisaks sellele, et me Jumalat armastame, ilmutama kohast kartust, et me ei teeks midagi, mis kutsub esile tema meelepaha.