Kas Jumal on alati Jeesusest kõrgem?
JEESUS ei väitnud kunagi, et ta on Jumal. Kõik, mida ta enda kohta ütles, näitab, et ta ei pidanud ennast Jumalaga võrdseks mitte ühelgi viisil — ei võimu, teadmiste ega vanuse poolest.
Oma olemasolu kõigil perioodidel, kas siis taevas või maa peal, peegeldas tema kõne ja käitumine seda, et ta on Jumalale subordinaatne. Jumal on alati kõrgem; Jeesus on madalam, kes oli Jumala poolt loodud.
Jeesus on Jumalast selgesti erinev
IKKA ja jälle näitas Jeesus, et ta on Jumalast eraldiolev loodolevus ja et tema, Jeesuse üle on Jumal, Jumal, keda ta kummardas, Jumal, keda ta kutsus „Isaks”. Palves Jumalale, see on Isale, ütles Jeesus: „Sina, ainus tõeline Jumal.” (Johannese 17:3, meie kursiiv) Johannese 20:17 ütles ta Maarja Magdaleenale: „Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!” Apostel Paulus kinnitab seda vahekorda 2. Korintlastele 1:3: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa.” Kuna Jeesusel oli Jumal, tema Isa, siis ei saanud ta samaaegselt olla see Jumal.
Apostel Paulus rääkis julgelt Jeesusest ja Jumalast kui täielikult eraldi olevustest: „Meil [on] ometigi ainult üks Jumal, Isa, . . . ja üks Issand Jeesus Kristus.” (1. Korintlastele 8:6) Apostel näitab selget erinevust, kui ta mainib ’Jumalat ja Kristust Jeesust ja äravalitud ingleid’. (1. Timoteosele 5:21) Just nii nagu Paulus räägib Jeesusest ja inglitest kui üksteisest selgesti erinevatest olenditest taevas, nii on selgesti erinevad ka Jeesus ja Jumal.
Samuti on tähendusrikkad Jeesuse sõnad Johannese 8:17, 18. Ta ütleb: „Teie käsuõpetuseski on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on tõsi. Mina annan enesest ise tunnistust, ja ka Isa, kes mind on läkitanud, tunnistab minust!” Siin Jeesus näitab, et tema ja Isa, see on, Kõikväeline Jumal, peavad olema kaks täiesti erinevat olendit, sest kuidas muidu võiksid nad olla tõeliselt kaks tunnistajat?
Edasiselt Jeesus näitas, et ta on Jumalast eraldi olevus, öeldes: „Miks sa mind nimetad heaks? Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal.” (Markuse 10:18) Seega Jeesus ütles, et keegi muu ei ole nii hea kui Jumal, isegi Jeesus ise mitte. Jumal on hea sellisel viisil, mis eraldab teda Jeesusest.
Jumalale alluv sulane
IKKA ja jälle ütles Jeesus selliseid mõtteid: „Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat!” (Johannese 5:19) „Ma olen taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud.” (Johannese 6:38) „Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud.” (Johannese 7:16) Kas läkitaja ei ole kõrgem kui läkitatav?
See vahekord on ilmne ka Jeesuse piltlikust näitest viinamäest. Ta võrdles Jumalat, oma Isa, viinamäe omanikuga, kes reisis välismaale ja jättis viinamäe aednike hooleks, kes kujutasid juudi vaimulikkonda. Kui omanik saatis hiljem oma orja, et saada viinamäe vilja, peksid aednikud orja ja saatsid ta tühjade kätega tagasi. Omanik saatis teise sulase ja hiljem ka kolmanda, kummalegi neist sai osaks sama kohtlemine. Lõpuks ütles omanik: „Ma läkitan oma armsa Poja [Jeesuse], vahest nad häbenevad teda!” Aga rikutud aednikud ütlesid: „See on pärija. Tapame ta ära, et pärand saaks meile! Ja nad tõukasid ta viinamäest välja ja tapsid ta ära.” (Luuka 20:9—16) Sellega kujutas Jeesus omaenese positsiooni sellena, kelle Jumal läkitas tegema Jumala tahet, justnagu Isa läkitab talle alluva poja.
Jeesuse järelkäijad vaatasid talle alati kui Jumalale alluvale sulasele, mitte kui Jumalaga võrdsele. Nad palusid Jumalat „sinu püha sulase Jeesuse” pärast, „kelle sa oled võidnud, . . . et tervekssaamised ning tunnustähed ja imed sünniksid sinu püha sulase Jeesuse nime läbi”. — Apostlite teod 4:23, 27, 30.
Jumal on kõigil aegadel kõrgem
PÄRIS Jeesuse teenimise alguses, kui ta tuli välja veest, kus ta ristiti, ütles Jumala hääl taevast: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Matteuse 3:16, 17) Kas Jumal ütles, et ta ise on enda poeg, et ta kiitis iseenese heaks, et ta läkitas iseennast? Ei, Jumal, kes on Looja, ütles, et tema kui kõrgem kiitis heaks madalama, oma Poja Jeesuse eelseisva töö jaoks.
Jeesus näitas oma Isa kõrgemat seisundit, kui ta ütles: „Issanda [„Jehoova”, NW] Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele.” (Luuka 4:18) Võidmine on võimu või volituse andmine kellegi kõrgema poolt sellele, kellel seda võimu veel ei ole. Siin on Jumal selgelt kõrgem, sest ta võidis Jeesuse, andes talle võimu, mida tal enne ei olnud.
Jeesus tegi oma Isa kõrgema seisundi selgeks, kui kahe jüngri ema palus, et tema pojad istuksid Jeesuse kõrval, üks paremal, teine vasakul käel, kui ta oma Kuningriiki tuleb. Jeesus vastas: „Mu paremal ja vasakul käel istuda ei ole minu käes teile anda, vaid kellele mu Isa [see on Jumal] selle on valmistanud.” (Matteuse 20:23) Kui Jeesus oleks olnud Kõikväeline Jumal, siis ta oleks saanud neid kohti anda. Aga Jeesus ei saanud neid anda, sest need olid Jumala anda, ja Jeesus ei olnud Jumal.
Jeesuse enda palved on võimas näide tema alamast seisundist. Enne oma surma näitas Jeesus, kes on temast kõrgem, kui ta palvetas: „Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” (Luuka 22:42) Keda ta palus? Kas ühte osa iseendast? Ei, ta palus kedagi, kes oli temast täielikult eraldiolev, oma Isa, Jumalat, kelle tahe oli kõrgem ja võis olla erinev tema tahtest, Teda, kes ainukesena oli võimeline ’võtma selle karika ära’.
Siis, surma lähenedes, hüüdis Jeesus: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?” (Markuse 15:34) Kellele Jeesus hüüdis? Kas iseendale või osale endast? Kindlasti ei tulnud hüüe „mu Jumal” kelleltki, kes pidas iseennast Jumalaks. Ja kui Jeesus oleks Jumal, siis kes ta maha jättis? Tema ise? See oleks ebaloogiline. Jeesus ütles ka: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (Luuka 23:46) Kui Jeesus oleks Jumal, siis miks peaks ta usaldama oma vaimu Isa kätte?
Pärast surma oli Jeesus kolmel päeval hauas. Kui ta oleks Jumal, siis sõnad Habakuk 1:12 (NW) oleksid valed: „Oo, mu Jumal, minu Püha, sina ei sure.” Aga Piibel ütleb, et Jeesus siiski suri ja oli teadvusetult hauas. Ja kes äratas Jeesuse surnuist? Kui ta oli tõesti surnud, siis ta ei saanud iseennast äratada. Ja teisest küljest, kui ta ei olnud päriselt surnud, ei oleks tema teeseldud surm saanud maksta lunastushinda Aadama patu eest. Aga ta siiski maksis selle hinna täielikult, surres ehtsat surma. Niisiis oli see „Jumal [kes] on [Jeesuse] üles äratanud, päästes teda surma valudest”. (Apostlite teod 2:24) Kõrgem olend, Kõikväeline Jumal, äratas madalama olendi, oma sulase Jeesuse surnuist.
Kas Jeesuse võime teha imesid, nagu näiteks surnuid üles äratada, näitab, et ta on Jumal? Kuid ka apostlitel ja prohvet Eelijal ning Eliisal oli see võim, kuid sellegipoolest ei olnud nad rohkem kui vaid inimesed. Jumal andis prohvetitele, Jeesusele ja apostlitele võime teha imesid, et näidata, et Ta neid toetas. Aga see ei teinud ühtegi neist mitmeisikulise Jumala osaks.
Jeesusel olid piiratud teadmised
ANDES oma prohvetiennustuse selle asjadesüsteemi lõpu kohta, ütles Jeesus: „Aga sellest päevast või tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega Poeg, muud kui Isa üksi.” (Markuse 13:32) Kui Jeesus oleks olnud üks Jumala võrdsetest osadest, keda nimetatakse Pojaks, oleks ta teadnud seda, mida Isa teab. Aga Jeesus ei teadnud, sest ta ei olnud Jumalaga võrdne.
Samuti me loeme Heebrealastele 5:8, et Jeesus „õppis . . . sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas”. Kas me suudame kujutleda, et Jumal peaks midagi õppima? Ei suuda, aga Jeesus pidi õppima, sest ta ei teadnud kõike, mida Jumal teadis. Ja ta pidi õppima midagi sellist, mida Jumalal pole kunagi vaja õppida — sõnakuulmist. Jumal ei pea kunagi kellegi sõna kuulama.
Erinevus Jumala ja Kristuse teadmiste vahel oli olemas ka siis, kui Jeesus oli üles äratatud, et olla taevas koos Jumalaga. Pane tähele Piibli viimase raamatu esimesi sõnu: „Jeesuse Kristuse ilmutus, mille Jumal temale andis.” (Ilmutuse 1:1) Kui Jeesus ise oleks osa Jumalast, kas ta oleks siis pidanud saama ilmutuse Jumala teiselt osalt, Jumalalt? Kindlasti teaks ta sellisel juhul kõike, mida Jumal teab. Aga Jeesus ei teadnud, sest ta ei olnud Jumal.
Jeesus on edaspidigi subordinaatne
ENNE inimeseks saamist ja samuti maa peal olles oli Jeesus Jumalale subordinaatne. Pärast ülesäratamist on ta ikka subordinaatne, teisejärgulisel positsioonil.
Jeesuse ülesäratamisest rääkides ütlesid Peetrus ja teised, kes temaga olid, juudi Sünedriumile: „Jumal ülendas ta [Jeesuse] . . . oma paremale käele.” (Apostlite teod 5:31, NW) Paulus ütles: „Jumal [on] tema ülendanud kõrgele.” (Filiplastele 2:9) Kui Jeesus oleks olnud Jumal, siis kuidas oleks saanud Jeesust ülendada ehk tõsta veel kõrgemale positsioonile, kui tal juba oli? Ta oleks juba olnud ülendatud Kolmainsuse osa. Kui Jeesus oleks enne ülendamist olnud Jumalaga võrdne, oleks igasugune edasine ülendamine teinud teda Jumalast kõrgemaks.
Paulus ütles ka, et Kristus sisenes „taevasse enesesse, et nüüd ilmuda Jumala palge ette meie eest”. (Heebrealastele 9:24) Kui sa ilmud kellegi teise palge ette, siis kuidas sa võid ise olla see isik, kelle ette sa ilmud? See pole võimalik. Sa pead olema erinev ja eraldiolev isik.
Samuti just enne kividega surnuks viskamist märter Stefanos „vaatas üksisilmi taeva poole ja nägi Jumala auhiilgust ning Jeesust seisvat Jumala paremal poolel”. (Apostlite teod 7:55) Ta nägi selgelt kahte eraldiolevat isikut — aga ta ei näinud püha vaimu ega Kolmainu Jumalat.
Aruandes Ilmutuse 4:8 kuni 5:7 näidatakse Jumalat istumas oma taevasel troonil, kuid Jeesust ei näidata. Jeesus peab minema Jumala juurde ja võtma tema paremast käest rullraamatu. See näitab, et taevas ei ole Jeesus Jumal, vaid temast eraldiolev isik.
Eelnevaga kooskõlas ütleb Bulletin of the John Rylands Library (John Rylandsi raamatukogu bülletään, Manchester, Inglismaa): „Oma ülesäratamisjärgses taevases elus on Jeesust kujutatud oma isikulisust igas suhtes säilitavana, Jumalast eraldioleva isikuna, nagu oli siis, kui Jeesus elas lihalikuna maa peal. Jumala kõrval ja Jumalaga võrreldes on ta Jumala õukonnas tõepoolest vaid taevane olend nagu inglidki, kuigi Jumala Pojana on ta eri kategoorias ja nendest palju kõrgem.” — Võrdle Filiplastele 2:11.
Bulletin ütleb veel: „See, mida öeldakse tema elu ja ülesannete kohta taevase Kristusena, ei tähenda seda ega viita sellele, et selles jumalikus seisundis ta oleks Jumala endaga võrdne või täielikult Jumal. Vastupidi, Uus Testament annab tema taevasest isikust ja teenimisest pildi, kus ta on Jumalast eraldiolev ja temale subordinaatne.”
Oma igaveses tulevikus taevas jätkab Jeesus olemist eraldiolev Jumalale subordinaatne sulane. Piibel väljendab seda nii: „Siis tuleb ots, kui ta [Jeesus taevas] annab riigi Jumala ja Isa kätte . . . Siis peab ka Poeg ise alistatama sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis.” — 1. Korintlastele 15:24, 28.
Jeesus ei väitnud kunagi, et ta on Jumal
PIIBLI seisukoht on selge. Kõikväeline Jumal Jehoova on Jeesusest eraldiolev isik ja lisaks on Ta temast ka kõigil aegadel kõrgem. Jeesust kujutatakse alati eraldioleva ja madalamana, Jumala alandliku sulasena. Sellepärast ütleb Piibel selgesti, et „Jumal on Kristuse pea”, nagu ka „Kristus on iga mehe pea”. (1. Korintlastele 11:3) Ja sellepärast ütles Jeesus iseenda kohta: „Minu Isa on suurem minust!” — Johannese 14:28.
On fakt, et Jeesus ei ole Jumal ega ole ka kunagi väitnud end seda olevat. Seda tunnistab üha enam õpetlasi. Nagu Rylandsi Bulletin ütleb: „Tuleb näkku vaadata faktile, et üha enam juhtivaid Uue Testamendi õpetlasi on Uue Testamendi uurimine viimase kolme-neljakümne aasta jooksul viinud järelduseni, et Jeesus . . . kindlasti ei uskunud kunagi, et ta on Jumal.”
Bulletin ütleb ka esimese sajandi kristlaste kohta: „Kui nad siis rääkisid [Jeesusest] selliste austavate tiitlitega nagu Kristus, inimese Poeg, Jumala ja Issanda Poeg, ei tähendanud need väljendid, et ta oli Jumal, vaid et ta tegi Jumala tööd.”
Niisiis tunnustavad isegi mõned religiooniõpetlased, et idee, et Jeesus on Jumal, räägib vastu kogu Piibli tunnistusele. Seal on Jumal alati kõrgem ja Jeesus on subordinaatne sulane.
[Väljavõte lk 19]
’Uue Testamendi uurimine on viinud üha enam õpetlasi järelduseni, et Jeesus kindlasti ei uskunud kunagi, et ta on Jumal.’ — Bulletin of the John Rylands Library
[Pilt lk 17]
Jeesus ütles juutidele: „Ma olen taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud.” — Johannese 6:38
[Pilt lk 18]
Kui Jeesus hüüdis: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?”, ei uskunud ta kindlasti, et ta ise on Jumal