105. PEATÜKK
Viigipuu näitest võib õppida midagi usu kohta
MATTEUSE 21:19–27 MARKUSE 11:19–33 LUUKA 20:1–8
KUIVANUD VIIGIPUU JA USK
JEESUSE TEGUTSEMISÕIGUS SEATAKSE KAHTLUSE ALLA
Esmaspäeva pärastlõunal lahkub Jeesus Jeruusalemmast ja läheb tagasi Õlimäe idanõlval asuvasse Betaaniasse. Ilmselt ööbib ta oma sõprade Laatsaruse, Maarja ja Marta juures.
On 11. niisani hommik. Jeesus on jüngritega taas teel Jeruusalemma poole, kus ta viimast korda templis käib. See on viimane päev, millal Jeesus teeb avalikku kuulutustööd enne seda, kui ta tähistab paasapüha, seab sisse oma surma mälestusõhtu ning kui tema üle kohut mõistetakse ja ta hukatakse.
Minnes Betaaniast üle Õlimäe Jeruusalemma, märkab Peetrus puud, mille Jeesus eelmisel hommikul needis. „Rabi, vaata,” ütleb ta, „viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud.” (Markuse 11:21.)
Miks lasi Jeesus viigipuul ära kuivada? Ta põhjendab: „Ma kinnitan teile: kui te usuksite ega kahtleks, siis te ei suudaks teha mitte ainult seda, mida mina tegin viigipuuga, vaid võiksite öelda sellele mäele: „Tõuse oma paigast ja lange merre,” ja nii ka juhtuks. Kõike, mille pärast te usus palvetate, te ka saate.” (Matteuse 21:21, 22.) Niiviisi kordab ta mõtet, millest ta on varemgi rääkinud: usu abil on võimalik isegi mägesid liigutada. (Matteuse 17:20.)
Lastes puul ära kuivada, õpetab Jeesus näitlikult, kui tähtis on usk Jumalasse. Ta märgib: „Kui te palves midagi palute ja küsite, siis uskuge, et see on teil juba käes, ja te saategi.” (Markuse 11:24.) Seda on väga oluline mäletada kõigil Jeesuse järelkäijatel, eriti apostlitel, keda peagi tabavad rängad katsumused. Kuid viigipuu kuivamise ja usu vahel on veel üks seos.
Nagu sel viigipuul, on ka Iisraeli rahval petlik välimus. Iisraellased on Jumalaga lepingulistes suhetes ning pealtnäha täidavad nad tema seadust. Ent aeg on näidanud, et sel rahval pole usku ning et see ei kanna head vilja. Iisraeli rahvas on kõrvale heitnud Jumala enda poja! Niisiis, kui Jeesus laseb viljatul viigipuul ära kuivada, näitab ta, mis saab sellest viljatust truudusetust rahvast.
Varsti jõuab Jeesus ühes oma jüngritega Jeruusalemma. Nagu tal on tavaks, läheb ta templisse ja hakkab õpetama. Peapreestrid ja rahvavanemad, kellel on ilmselt värskelt meeles see, mida Jeesus eelmisel päeval rahavahetajatega tegi, süüdistavad teda: „Mis õigusega sa neid tegusid teed? Kes on sulle nende tegemiseks voli andnud?” (Markuse 11:28.)
Jeesus vastab: „Mul on ka teile üks küsimus. Vastake mulle, siis ütlen minagi teile, mis õigusega ma neid tegusid teen. Kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest? Vastake mulle.” Nüüd on tema vaenlased kimbatuses. Preestrid ja vanemad peavad omavahel nõu, mida vastata: „Kui me ütleme: „Taevast”, siis ütleb ta: „Mispärast te siis teda ei uskunud?” Aga kas me söandame öelda: „Inimestest”?” Nad kardavad rahvast, sest kõik arvavad, et Johannes oli tõesti prohvet. (Markuse 11:29–32.)
Need Jeesuse vastased ei suuda ühtki head vastust välja mõelda. Seetõttu ütlevad nad: „Me ei tea.” Jeesus kostab: „Ega minagi teile ütle, mis õigusega ma neid tegusid teen.” (Markuse 11:33.)