Jaakob saab päranduse

Iisak oli 40-aastane, kui ta Rebekaga abiellus. Ta armastas Rebekat väga. Mõne aja pärast sündis neile kaks last – kaksikud poisid.

Vanema poja nimi oli Eesav ja noorem oli Jaakob. Eesav armastas ringi uidata ja ta oli osav jahimees. Jaakobile aga meeldis rohkem kodus olla.

Vanal ajal sai pere kõige vanem poeg pärast isa surma enamiku maast ja rahast endale. Seda nimetatakse päranduseks. Iisaki peres kuulusid päranduse hulka ka tõotused, mille Jehoova oli Aabrahamile andnud. Eesav ei pidanud neid tõotusi millekski, aga Jaakob teadis, et need on väga tähtsad.

Ükskord tuli Eesav pärast pikka jahipäeva koju ja oli väga väsinud. Ta tundis maitsvat lõhna, mis Jaakobi toidupotist tõusis. „Mul on kõht tühi! Anna mulle natuke seda punast suppi!” mangus ta. Jaakob nõustus: „Olgu. Aga kõigepealt luba, et annad mulle oma päranduse.” „Mind see pärandus ei huvita. Võta, kui tahad. Ma tahan lihtsalt süüa,” kõlas Eesavi vastus. Mis sa arvad, kas Eesavi tegu oli tark? Ei olnud. Eesav loobus millestki väga kallist lihtsalt kausitäie supi pärast.

Kui Iisak oli väga vana, jõudis kätte aeg õnnistada pere vanemat poega. Rebeka aga aitas õnnistuse saada pere nooremal pojal Jaakobil. Kui Eesav seda kuulis, sai ta väga vihaseks ja võttis nõuks oma venna ära tappa. Iisak ja Rebeka tahtsid Jaakobit kaitsta ning ütlesid talle: „Mine onu Laabani juurde, seni kuni Eesav maha rahuneb.” Jaakob kuulas, mida vanemad ütlesid, ning põgenes elu eest.