Lugejate küsimusi

◼ Miks võtab iga-aastasel Issanda Õhtusöömaaja pühitsemisel leivast ja veinist osa nii vähe Jehoova tunnistajaid?

Sellepärast, et vastandina ristiusumaailma kirikutele tunnustavad Jehoova tunnistajad Piibli õpetust, et väike hulk inimesi saab taevase elu ning teised ustavad Jumala sulased saavad tasuks igavese elu maa peal.

Kirikud on kaua õpetanud, et kõik, kes on Jumalale meelepärased, saavad tasuks taevasse; ülejäänud lähevad põrgutulle. Piibel räägib teistmoodi. Pühakiri näitab selgelt, et ainult mõned inimesed, nagu näiteks apostlid, hakkavad koos Kristusega taevas valitsema. Jeesus ütles, et nad moodustavad „väikse karja”. Piibel ütleb, et nende arv on 144000. (Luuka 12:32, NW; Ilmutuse 14:3, 4) Paljud, kes Jehoovat ustavalt teenisid ja kellel oli tema heakskiit, surid enne, kui Jeesus avas tee taevasele elule. (Matteuse 11:11; Heebrealastele 10:19—21) Ja pärast „väikse karja” väljavalimist on miljonid teised inimesed tõelisteks kristlasteks saanud. Kõigile neile lojaalsetele inimestele, kes „väiksesse karja” ei kuulu, pakub Piibel lõputu elu väljavaadet taastatud maises paradiisis. (Laul 37:20, 29; Ilmutuse 21:4, 5) Kuid miks ei võta sellised inimesed samuti leivast ja veinist osa? Jeesus näitas, et Issanda Õhtusöömaajal võivad sümbolitest osa võtta ainult need, kes on kutsutud taevasele elule, need, kes on uues lepingus.

Loomulikult on usk Jeesuse ohvrisse eluliselt tähtis kõigi jaoks, kes saavad Jumalalt andeksanni ja igavese elu, kas siis elu taevas või elu paradiislikul maal. Kristus näitas seda Johannese 6:51—54: „Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille ma annan maailma [lunastatava inimkonna] elu eest . . . Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu.” — Meie kursiiv.

Kuid on märkimisväärne, et Jeesus ei suunanud neid sõnu ainult oma jüngritele. Päev pärast seda, kui ta oli tuhandeid inimesi imeliselt toitnud, tuli Kapernauma aladel Jeesuse juurde palju rahvast. See rahvahulk haaras ta vestlusesse, milles ta ütles ka Johannese 6:51—54 olevad sõnad. Seega ei rääkinud Jeesus eelkõige jüngritega, kui ta ütles, et tema on see piltlik ’leib, mis taevast alla tulnud’ ja mis võib pakkuda kestvamaid elu väljavaateid kui pakkus manna, mida kõrbes söödi. —Johannese 6:24—34.

Mõeldes sellele kõrbes asetleidnud muistsele kogemusele, tuleta meelde, kes olid Egiptusest välja kõrbesse tulnud. Need olid ’Iisraeli lapsed, ligi kuussada tuhat jalameest, peale väetite laste, ja ka hulk segarahvast’. (2. Moosese 12:37, 38, meie kursiiv; 16:13—18) See „segarahvas” koosnes egiptlastest, kes olid abiellunud iisraellastega, ja teistest egiptlastest, kes olid Iisraeliga ühinenud. Nii iisraellased kui ka „segarahvas” vajasid ellujäämiseks mannat. Kuid kas olid „segarahval” iisraellastega samad väljavaated? Ei olnud. Kuigi nad võisid iisraellaste hulgas Jumalat kummardada ning neil oli lootus jõuda Tõotatud Maale, ei saanud nad Seaduselepingu all kunagi olla kuningad või preestrid. Nii ei andnud sõnasõnalise manna söömine kõrbes kõigi jaoks samu väljavaateid.

Seda vahet tuleks meeles pidada, kui mõtiskled selle üle, mida ütles Jeesus oma jüngritele umbes aasta pärast seda, kui ta oli öelnud Johannese 6:51—54 olevad sõnad. Siis kirjeldas Jeesus uut kommet, mis puudutas sõnasõnalist leiba ja veini, mis pidid sümboliseerima tema liha ja verd. Kui Jeesus seadis sisse Issanda Õhtusöömaaja pühitsemise korralduse, ütles ta oma lähedastele järelkäijatele: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.” Sellele samale väiksele apostlite grupile ütles ta lisaks: „Teie olete need, kes minu juurde on jäänud mu kiusatustes; ja mina sean teile riigi, nõnda nagu minu Isa selle mulle on seadnud [„mina teen teiega lepingu, nii nagu minu Isa on teinud minuga kuningriigi jaoks lepingu”, NW], et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite aujärgedel ja mõistaksite kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle!” — Luuka 22:20, 28—30.

Pane nendest viimastest sõnadest tähele, et need, kes pidid sööma sõnasõnalist leiba ja jooma sõnasõnalist veini kui Jeesuse ihu ja vere sümboleid, olid „uues lepingus” olevad jüngrid. Taolised inimesed kuuluvad ka ühte teise lepingusse, mille Jeesus sõlmib nendega selleks, et nad saaksid ’tema kuningriigis’ temaga koos valitseda. On selge, et Jeesus viitas siin nendele, kes ’tehakse kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale, ja nad valitsevad maa peal [„maa üle”, NW]’. (Ilmutuse 5:10) Esimesel sajandil hakkas Jumal valima välja 144000 inimest, kes taevasesse Kuningriiki kuuluksid. Korintose kristlased kuulusid sellesse rühma, sest nende kohta öeldi, et nad on ’pühitsetud Kristuses Jeesuses, kutsutud pühad’. (1. Korintlastele 1:2; võrdle Roomlastele 1:7; 8:15—17.) Sellised „pühad” pidid Issanda Õhtusöömaajal osalema, võttes hindavalt osa sümboolsest leivast ja ka veinist, mis tähendasid „uut lepingut [tema] veres”. — 1. Korintlastele 11:23—26.

Tänapäeval on maa peal elus vaid väike jäänus nendest, keda Jumal taevaseks eluks välja valinud on. Ainult nendel, kes on „uues lepingus”, on õigus iga-aastase Mälestusõhtu pühitsemise ajal sümbolitest — leivast ja veinist — osa võtta.

Loomulikult teavad kõik tänapäeva tõelised kristlased, kes ootavad igatsusega igavest elu maa peal Kuningriigi valitsuse all, et see on võimalik Jeesuse ohvrisse usu ülesnäitamise kaudu. Nagu Jeesus rahvahulgale ütles, on ta „elav leib, mis taevast on alla tulnud”. (Johannese 6:51) Kuid see ei tähenda, et need, kellel on maine lootus, peaksid sõnasõnalistest Mälestusõhtu sümbolitest osa võtma, sest nad ei ole „uues lepingus” ega kuulu nad ka Jeesusega selleks tehtud lepingusse, et ’olla tema riigis ja istuda aujärgedel’.

Järelikult ei võta see suur maise lootusega rühm osa sümbolitest: leivast ja veinist. Kuid see ei peegelda mingil juhul usu või hindamise puudumist Jeesuse ihu ja vere vastu. Tegelikult viibivad nad sellepärast, et nad tema ohvrit ja nende ees olevat rõõmsat maist lootust sügavalt hindavad, Issanda Õhtusöömaaja pühitsemisel lugupidavate pealtvaatajatena igal aastal kindlasti juures. Selliselt peegeldavad nad oma usku ning annavad rõõmsa tõendi selle kohta, et „väikse karja” jäänus ja suur hulk „teisi lambaid” on soojas ühtsuses. — Johannese 10:16.