Roomlased kuulevad parimaid sõnumeid

KUIDAS võib patune inimene Jumala silmis õiglane olla ja nõnda igavese elu saada? See küsimus põhjustas meie ajaarvamise esimesel sajandil tuliseid arutlusi. Kas sina tead vastust? Kas tead või mitte, siiski tasub sul Piiblist lugeda apostel Pauluse selle probleemi meisterlikku arutlust oma kirjas Roomlastele. Selle tegemine aitab sul mõista elutähtsat seost, mis valitseb usu, tegude, õigluse ja elu vahel.

PAULUS JA ROOMLASED

Paulus kirjutas selle kirja umbes 56. aastal m.a.j. Rooma kristlastele. Miks ta selle kirja kirjutas? Ehkki Paulus 56. aastal m.a.j. polnud veel Roomas käinud, teadis ta nähtavasti paljusid sealseid kristlasi, sest ta nimetas oma kirjas neist mitmeid nimepidi. Lisaks tahtis Paulus väga minna Rooma, et julgustada oma sealseid kristlikke vendi, ja samuti näis, et ta soovis teha oma kavatsetaval misjonireisil Hispaaniasse vahepeatuse Roomas. — Roomlastele 1:11, 12; 15:22—24.

Arvatavasti oli selle kirja kirjutamisel Pauluse peamiseks eesmärgiks anda vastus küsimusele: „Kuidas võivad inimesed saavutada õiglust, mis viiks ellu?” Vastus osutub parimaks sõnumiks. Õiglust arvestatakse usu alusel. Paulus teeb selle selgeks ja seab üles oma kirja teema, kui ta kirjutab: „Sest ma ei häbene evangeeliumi [„head sõnumit”, NW]; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks [„päästeks”, NW] igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele. Sest temas saab ilmsiks Jumala õigus [„õiglus”, NW] usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: ’Õige [„õiglane”, NW] elab usust!’ ” — Roomlastele 1:16, 17.

USK JA SEADUS

Esimesel sajandil polnud mitte kõik nõus sellega, et õiglust arvestatakse usu alusel. Häälekas vähemus väitis, et selleks on vaja enamat. Kas mitte Jehoova ei olnud andnud Moosese Seaduse? Kuidas võis keegi olla õiglane, kui ta ei allunud sellele inspireeritud korraldusele? (Vaata Galaatlastele 4:9—11, 21; 5:2.) Juhtiv kogu arutas Jeruusalemmas 49. aastal m.a.j. Seadusest kinnipidamise küsimust ja otsustas, et mittejuudid, kes võtavad vastu hea sõnumi, ei pea end ümber lõikama ega alluma juudi Seaduse korraldustele. — Apostlite teod 15:1, 2, 28, 29.

Umbes seitse aastat hiljem kirjutas Paulus oma kirja Roomlastele, kus ta toetas seda pöördelist otsust. Kuid tegelikult läks ta veel kaugemale. Lisaks sellele, et Seadus oli tarbetu mittejuutidest kristlastele, kuulekus sellele ei kuuluta elu jaoks õiglaseks ka juute.

ÕIGLUS USU LÄBI

Kui loed läbi kirja Roomlastele, märkad, kui hoolikalt Paulus oma argumentatsiooni üles ehitab, kinnitades oma väiteid paljude tsitaatidega Heebrea Kirjadest. Kui ta räägib juutidele, kellel võib olla raskusi vastu võtta tema inspireeritud õpetust, näitab ta nende vastu armastust ja muret. (Roomlastele 3:1, 2; 9:1—3) Sellele vaatamata esitab ta oma argumente tähelepanuväärse selguse ja vaieldamatu loogikaga.

Paulus alustab kirjas Roomlastele peatükkides 1—4 tõega, et kõik on süüdi patus. Järelikult saab inimest õiglaseks kuulutada vaid usu alusel. Tõsi küll, juudid püüdsid olla õiglased Moosese Seadust pidades. Kuid see ebaõnnestus neil. Seetõttu ütleb Paulus julgelt: „Niihästi juudid kui kreeklased on kõik patu all.” Ta kinnitab seda ebapopulaarset tõde paljude Pühakirja tsitaatidega. — Roomlastele 3:9.

Kuna „seaduse tegudest ei kuulutata ühtki liha õiglaseks”, siis milline on lootus? Jumal kuulutab inimesed tasuta kingina õiglasteks Jeesuse lunastusohvri alusel. (Roomlastele 3:20, 24, NW) Et sellest kasu saada, peavad nad sellesse ohvrisse uskuma. Kas õpetus, et inimesed kuulutatakse õiglaseks usu alusel, kujutab endast midagi uut? Üldsegi mitte. Aabraham kuulutati õiglaseks oma usu läbi, enne kui Seadus hakkas üldse kehtima. — Roomlastele 4:3, NW.

Seadnud usu tähtsuse paika, arutleb Paulus 5. peatükis kristlaste usu aluste üle. See on Jeesus, kelle õiglane elukäik muutis kehtetuks Aadama patu halvad mõjud nende suhtes, kes Temasse uskusid. Seega „ühe õigekstunnistamise teo läbi”, mitte Moosese Seaduse pidamise läbi, „on tulemus igasuguste inimeste jaoks nende kuulutamine õiglasteks elu jaoks”. — Roomlastele 5:18, NW.

VASTUVÄIDETELE VASTAMINE

Aga kui nüüd kristlased ei ole Seaduse all, siis pole enam midagi, mis takistaks neid edaspidi patustamast ja seejuures lootmast olla igal juhul õiglasteks kuulutatud tänu Jumala ärateenimata lahkusele? Paulus vastab sellele vastuväitele kirjas Roomlastele 6. peatükis. Kristlased on surnud oma endisele patusele eluviisile. Nende uus elu Jeesuses kohustab neid võitlema oma lihalike nõrkustega. Ta soovitab tungivalt: „Ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus.” — Roomlastele 6:12.

Kuid kas ei pidanud vähemalt juudid ikkagi Moosese Seadusest kinni pidama? Paulus selgitab põhjalikult 7. peatükis, et selleks ei ole vajadust. Nii nagu abielunaine vabaneb oma mehe seaduse alt tema surma järel, nii vabastas ka Jeesuse surm usklikud juudid Seaduse alluvusest. Paulus ütleb: „Nõnda teiegi . . . olete surmatud käsule [„Seadusele”, NW] Kristuse ihu läbi.” — Roomlastele 7:4.

Kas see tähendab, et Seadusel oli midagi viga? Mitte mingil juhul. Seadus oli täiuslik. Probleem oli selles, et ebatäiuslikud inimesed ei suutnud Seadust järgida. „Sest me teame, et käsk [„Seadus”, NW] on vaimne,” kirjutas Paulus, „aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla.” Ebatäiuslik inimene ei suuda kinni pidada Jumala täiuslikust Seadusest ja on seepärast selle poolt hukka mõistetud. Kui imeline on see, et „ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses”! Võitud kristlased on vaimu abil adopteeritud Jumala poegadeks. Jehoova vaim aitab neil liha ebatäiuslikkusega võidelda. „Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb [„kuulutab nad õiglasteks”, NW].” (Roomlastele 7:14; 8:1, 33) Miski ei saa neid lahutada Jumala armastusest.

ÕIGLUS JA LIHALIKUD JUUDID

Kui Seadus ei ole enam vajalik, siis millisesse olukorda see iisraeli rahva jätab? Ja mida võib öelda kõikidest nendest piiblikohtadest, mis ennustavad Iisraeli taastamist? Neid küsimusi käsitletakse kirjas Roomlastele 9—11 peatükis. Heebrea Kirjad ennustasid, et pääseb ainult väike osa iisraellastest ning Jumal pöörab oma tähelepanu rahvastele. Sellega kooskõlas ei täitu ennustused Iisraeli päästmisest mitte lihalikus Iisraelis, vaid kristlikus koguduses, mille tuumik koosneb usklikest lihalikest juutidest ja mida on täiendatud õiglase südamega mittejuutidega. — Roomlastele 10:19—21; 11:1, 5, 17—24.

ÕIGLUSE PRINTSIIBID

Kirjas Roomlastele peatükkides 12—15 jätkab Paulus mõnede praktiliste teede selgitamist, mille kaudu saavad võitud kristlased oma õiglasekskuulutamisega kooskõlas elada. Näiteks ütleb ta: „[Andke] oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel.” (Roomlastele 12:1, 2) Me peaksime lootma hea jõule ja mitte kurja vastu kurjaga võitlema. „Ära lase kurjal võitu saada enese üle,” kirjutas apostel, „vaid võida sina kuri ära heaga!” — Roomlastele 12:21.

Rooma oli Pauluse päevil poliitilise võimu keskus. Sellepärast andis Paulus kristlastele tarka nõu: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt.” (Roomlastele 13:1) Kristlaste omavaheline läbisaamine on samuti osa õiglusega kooskõlas elamisest. „Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu,” ütleb Paulus, „kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud.” — Roomlastele 13:8.

Peale selle peaksid kristlased olema tähelepanelikud üksteise südametunnistuse suhtes ja mitte mõistma teiste üle kohut. Paulus soovitab tungivalt: „Siis taotlegem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks ja vastastikuseks paranduseks [„ülesehituseks”, NW].” (Roomlastele 14:19) Milline hea nõuanne rakendamiseks kristliku elu kõikides valdkondades! Seejärel lõpetab Paulus 16. peatükis isiklike tervituste ja julgustavate ning nõuandvate lõpusõnadega.

VÕITUTELE JA TEISTELE LAMMASTELE

Teema, mida arutleti kirjas Roomlastele, oli tähtis esimesel sajandil ja on veel tänapäevalgi eluliselt tähtis. Õiglus ja igavene elu pakuvad vastuvaidlematult huvi kõigile Jehoova sulastele. Tõsi küll, kiri Roomlastele oli kirjutatud võitud kristlaste kogudusele, tänapäeval aga kuulub enamik Jehoova tunnistajatest ’suurde rahvahulka’ ja neil on maine lootus. (Ilmutuse 7:9) Siiski on ka neile selles kirjas tähtis sõnum. Milline see on?

Kiri Roomlastele tõestab, et kristlased kuulutatakse õiglasteks usu läbi. Võitutele kaasneb sellega väljavaade saada taevases Kuningriigis Jeesuse kaasvalitsejateks. Kuid ka suure rahvahulga liikmed kuulutatakse õiglasteks kui ’Jumala sõbrad’, nagu seda oli patriarh Aabraham. (Jakoobuse 2:21—23, NW) Nende õiglusega kaasneb väljavaade elada üle suur viletsus ja see põhineb Jeesuse veresse uskumisel, täpselt nagu võitute puhulgi. (Laul 37:11; Johannese 10:16; Ilmutuse 7:9, 14) Seetõttu on Pauluse kirjas Roomlastele toodud argumentatsioon suure tähtsusega nii teistele lammastele kui ka võitutele. Ja selle raamatu head nõuanded eluks kooskõlas õiglaseks kuulutamisega on eluliselt tähtsad kõigile kristlastele.

Raamat The Book of Life, mille on toimetanud doktorid Newton Marshall Hall ja Irving Francis Wood, nendib: „Oma argumentatiivsest ja õpetlikust küljest tõuseb [kiri Roomlastele] Pauluse inspireeritud õpetuste tippu. See on viisakas, taktitundeline, kuid mitte sugugi vähem autoriteetne . . . Selle kirja uurimine toob iseendast rikka ja küllusliku tasu.” Miks mitte ise lugeda seda raamatut ja tunda rõõmu selles sisalduvast „heast sõnumist”, mis on „Jumala vägi päästeks”. — Roomlastele 1:16, NW.

[Kast/pilt lk 24]

„[Ilmalikku] ülemust ei ole muud kui Jumalalt.” See ei tähenda, et Jumal paneb iga üksiku valitseja paika. Ilmalikud valitsejad on olemas vaid Jumala loal. Paljudel juhtumitel olid inimvalitsejad Jumala poolt ette nähtud ja ette ennustatud ning olid seetõttu „Jumala poolt seatud”. — Roomlastele 13:1.

[Allikaviide]

Museo della Civiltà Romana, Roma

[Kast/pilt lk 25]

Kristlastele öeldakse: „Riietuge Issanda Jeesus Kristusega.” See tähendab, et nad peaksid täpselt järgima Jeesuse samme, jäljendades teda, seades vaimsed huvid oma elus tähtsamale kohale kui lihalikud ja seega mitte ’kavandades plaane liha himude jaoks’! — Roomlastele 13:14, NW.

[Kast/pilt lk 25]

Paulus õhutas roomlasi ’tervitama üksteist püha suudlusega’. Siiski ei pannud ta siinkohal alust uuele kristlikule tavale või religioossele kombetalitusele. Suudlus laubale, huultele või käele oli Pauluse päevil tihti tervituse, kiindumuse või lugupidamise märgiks. Niisiis viitas Paulus vaid tavale, mis oli tema päevil üldlevinud. — Roomlastele 16:16.