Jehoova on andnud mulle jõudu

JUTUSTANUD EKUMBA OKOKA

SÜNDISIN ühel Kesk-Aafrika maal „kristlikus” perekonnas ja algusest peale oli mul armastus Jumala vastu. Mu isa oli innukas isehakanud jutlustaja, ja ma läksin temaga tihti kaasa, kui ta kirikus või eramajades peetud palvekoosolekutel õpetas. Kuna tundus, et ma olen noor pühendunud poiss, valisid teised isehakanud jutlustajad mu välja missa ajal preestri kõrval teenimiseks. Nad rääkisid mulle isegi, et tõenäoliselt lähen ma ise ühel päeval preestriks õppima.

Ent õhtuti olin ma kohaliku Matumba-Ngomo orkestri laulu ja tantsu peasolist. Seetõttu osalesin ma oma piirkonna noormeeste ja neidudega igasuguses ebamoraalsuses. Aga ma ikkagi lootsin, et tulevikus on mul vaid üks naine ja ma lähen lõpuks taevasse, et elada koos „pühadega”. Ma ei näinud mingit vajadust oma elu puhtamaks muutmiseks, sest vastavalt katoliku doktriinile anti mulle kõik patud iga laupäeva õhtul pihi ajal andeks.

Algavad raskused

Aastal 1969 kolledžis õppimise ajal hakkasin liigestes valu tundma. Ma ei teadnud, mis seda põhjustab, kuid järgnevate kuude jooksul muutus asi halvemaks. Vaatamata sellele, et mu vanemad olid hästituntud katoliiklased, otsustasid nad mu viia mitme fetišisti juurde, kes ütlesid, et keegi on pannud mu peale nõiduse, kuid tänu nende palvetele ja rohtudele saan ma terveks. Sellest hoolimata hakkasin ma lonkama ja 1970. aastal sain ma isegi kepile toetudes veel vaevalt käia. Selletõttu mõistsin, et minu käimise päevad lõpevad varsti.

Lõpuks, 1972. aasta veebruaris, otsustas isa mind Wembo Nyama haiglasse viia. Ma olin haiglas nii kaua, et mind hakati selle omanikuks kutsuma! Inimesed tulid haiglasse, said terveks, lahkusid ja tulid mõne aja pärast mõne teise probleemiga tagasi, aga mina olin ikka veel seal! Mu isa pidi riisikoristamiseks koju minema, ning kuna ma olin nüüd abielus ja kahe lapse isa, mu armas naine, kuigi vaid 21-aastane, hoolitses mu eest ja leidis tööd, et hoolitseda meie vajaduste eest.

Sellest hoolimata olin ma kogu olukorra üle väga masendatud. Olin 24-aastane ja mu seisund läks ikka halvemaks, samal ajal kui mu sõpradel läks hästi, paljudel nendest oli kindel töökoht. Mulle näis, et kõigi jaoks oleks parim lahendus, kui ma enda tapaksin. Seepärast jagasin kõik, mis mul oli, lastele ja vendadele, kuid ei rääkinud neile, mis mul meeles mõlkus. Ma ei jätnud endale midagi, välja arvatud mu lemmiksärk, milles ma soovisin, et mind maetaks.

Uue elu algus

Siis pandi mu kõrvalvoodisse üks Jehoova tunnistaja. Kuigi ta oli ühest silmast pime ja oli oht, et ta kaotab ka teise silma, hakkas ta kohe mulle Piiblist Jehoova ja ta Kuningriigi kohta tunnistust andma. Mõne päeva pärast ta lahkus haiglast, kuid andis mu teda külastanud tunnistajate hoole alla. Hiljem, pärast edasisi vestlusi, pidid ka nemad lahkuma, kuid üks neist jätkas minuga kirja teel uurimist. Ta andis mulle ka Piibli uurimiseks mitmesuguseid väljaandeid, mida ma suure rõõmuga lugesin.

Sel viisil sain ma vaimset toitu ja mu masendus hakkas vähehaaval õnneks muutuma. Näis, et mu kirik oli mulle „hapet” juua andnud, kuid nüüd sain ma võtta vabalt vastu eluvett. Tänasin oma südames Jehoovat, et ta vabastas mind ebausust Kolmainsusesse, hinge surematusse, surnute kartusse ja esivanemate kummardamisse.

Tahtsin nüüd haiglast lahkuda. Siis sain teada, et Wembo Nyamasse määratakse kaks täisaegsete teenijate perekonda ja otsustasin nende saabumiseni haiglasse jääda. Kui õnnelik ma olin, kui nad lõpuks tulid, et mind haiglavoodist üles leida! Nüüd sain ma jätkata piibliuurimist vahetult inimesega, selle asemel et teha seda posti teel.

Mõne päeva pärast küsisin, kas ka neil on kuningriigisaalis koosolekud, nagu ma ajakirjadest olin lugenud. Nad jutustasid mulle lahkelt, et nad peavad kõiki koosolekuid ühes onnis, kus üks neist elab. Samuti ütlesid nad, et oleksid õnnelikud, kui saaksid mu jalgrattal sinna viia! Vaatamata tõsisele valule lülisambas ja kõigis liigestes, külastasin rõõmuga kõiki koosolekuid. Kui ma nõuetele vastavaks sain, võisin alates 1974. aasta aprillist ristimata kuulutajana igal kuul aruannet anda.

Kolm kuud hiljem sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale vee alla kastmisega. Andsin tunnistust haigla meditsiinipersonalile, haigetele, protestandi misjonäridele, kes külla tulid, ja oma perekonnaliikmetele — seda vaatamata viimaste kindlameelsele vastupanule. Sel ajal ma kuulutasin voodis lamades või sõites ratastoolis, mille andis mulle haigla seniks, kuni ma selle endale ise osta saan.

Vastupidavus tõi kasu

Hoolimata perekonna vastupanust, jätkasin Jehoova teedel käimist ja sain rikkalikult õnnistatud. Mu naine võttis seisukoha tõe poolel ja ta ristiti 1975. aastal. Otsustasime elada Katako-Kombes, kus üks kogudus oli juba rajatud. Mu vanemad olid meie pärast mures, sest keegi oli neile rääkinud, et 1975. aastal tapetakse kõik tunnistajad. Kui me keeldusime katkestamast suhtlemist tunnistajatega, ei saatnud nad meile enam toitu ja me sattusime tõsisesse materiaalsesse puudusesse. Mäletan, et kord peale seda, kui me poolteist päeva toiduta olime olnud, kukkus mu väike poeg näljast kokku. Kuid siis tõid kristlikud vennad meile kala ja jahu. Hiljem hakkasid vanemad meid jälle abistama, kuid vennad ei lõpetanud kunagi meie materiaalset abistamist.

Veebruaris 1975 halvati mu parem käsi ja see hakkas kuivama. Kuid ma säilitasin oma usu ja olin täis otsustavust jätkata rõõmuga Jehoova teenimist. Olen rõõmus, et võin öelda, et mu käsi muutus hiljem jälle tugevaks ja ma saan ka praegu teda liigutada, mis võimaldab mul Piiblit avada ja Ühingu väljaandeid kasutada.

Julge võimude ees

Aastal 1977 süüdistas kohalik võimumees mind piirkondlike võimude ees, kes olid äsja arreteerinud naaberkoguduse eripioneeri. Ühel päeval tuli sõdur mulle kohtukutsega järele. Palvetasin koos perekonnaga, julgustasin kogudust ja läksin temaga kaasa. Tänu Jehoova vaimule olin võimeline süüdistustele julgeid vastuseid andma ja pärast pikki arutlusi tsiviil- ja sõjaväevõimudega vabastati mind koos tolle eripioneeriga.

Mõni kuu hiljem kutsuti mind teise võimumehe ette ja jälle olin ma Jehoova abiga võimeline rõõmu ja julgusega head sõnumit kaitsma. Mul oli selle isikuga pikk arutelu ja selle lõppedes lasi ta mu vabaks ning lükkas isiklikult mu ratastooli kabinetist välja. Siis ütles ta vaikselt: „Tule täna õhtul minu juurde koju.” Pärast mitut külaskäiku sain ma alustada temaga piibliuurimist. Aja möödudes oli mul erinevate võimulolevate isikutega seitse piibliuurimist. Enamik neist võttis osa kohaliku koguduse poolt organiseeritud koosolekutest.

Eriteenistus

Ma palusin Jehoovalt abi, et võiksin vaatamata oma haigusele täita oma tõotust teenida teda kogu oma jõuga. Püüdsin ilma end kirja panemata abipioneeri nõudeid täita. Jehoova aitas mul edukalt toime tulla, niisiis esitasin selle avalduse, et olla teenistuses juunist oktoobrini. Siis rahuldas Ühing mu sooviavalduse olla üldpioneer, ja ma alustasin 1976. aasta novembris seda teenistust. Mu rõõm oli täielik 1977. aasta septembris, kui mind määrati Katako-Kombe koguduse juurde eripioneeriks.

Kuidas ma suutsin seda teha? Liikusin territooriumil ringi ratastoolis oma armsa naise ja koguduse vendade abiga. Mõnikord läksin isegi üksi karkudel välja. Kord või paar kukkusin. Siis pidin liikumatult maas ootama, kuni mõni mööduja mind üles aitas ja kargud ulatas. Meenutasin alati apostlite ja Jeesuse jüngrite meelekindlust. (Apostlite teod 14:21, 22; Heebrealastele 10:35—39) Iga kord, kui ma kukkusin, palvetasin, et Jehoova ei laseks mul julgust kaotada, vaid annaks hoopis jõudu tema teenimist jätkata. Pidasin alati meeles imepärast tõotust, mis on kirjas Jesaja prohvetiennustuses, et „siis hüppab jalutu otsekui hirv”. — Jesaja 35:6.

Mida rohkem ma oma teenistust suurendasin, seda rohkem olin ma võimeline oma füüsilistest puudustest üle olema. Aastal 1978 oli mul eesõigus viibida Lubumbashi Kuningriigiteenimise Koolis, mis tähendas 2000-kilomeetrist reisi veoauto, paadi ja rongiga. Tõepoolest, minu puhul andis Jehoova selle reisi jaoks rikkalikult jõudu. (Jesaja 12:2; 40:29) Nüüd suudan ma suurte raskustega isegi 100 meetrit ilma karkude abita käia. Olen veendunud, et Jehoova kuulis 1973. aastal mu palvet anda mulle jõudu, et teda täie otsustavusega teenida.

Uus ülesanne

Aastal 1984, pärast seitset aastat Katako-Kombe koguduses, sain ma uue ülesande töötada Kesk-Lodja koguduses. Aasta hiljem seadsime sisse 12 kilomeetri kaugusel uue raamatu-uurimisgrupi ja varsti sellest 32 kilomeetri kaugusel veel ühe. Viimast tunnustati varsti kui eraldatud gruppi ja 1988. aastal moodustati seal kogudus, kus ma praegu vanemana teenin.

Pioneerteenistus on mulle nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga hästi mõjunud. Kui olen karkudega väljas teenistuses, saan ma teha ka arstide poolt soovitatud harjutusi. Olen palju tugevam kui siis, kui ma alustasin pioneerteenistust, ja mu soov on selles töös lõpuni vastu pidada. Ma tahan väga näha, kuidas Jehoova aitab mul ’hüpata otsekui hirv’ sel ajal, mil ma enam selle haiguse pärast teravaid valusid ei pea kannatama.

Tänan kogu südamest meie taevast Isa, kes on andnud mulle jõu, julguse ja täisaegse teenistuse. Olen praegu 36 aastat vana ning loodan pärast 11 aastat pioneeritööd seda jätkata, ükskõik mida tulevik ka ei tooks. Olen otsustanud kasutada kogu oma elujõudu suure Jumala Jehoova austamiseks ja kiitmiseks.