Kas algkirik õpetas, et Jumal on kolmainsus?

1. osa. Kas Jeesus ja ta jüngrid õpetasid kolmainsuse doktriini?

Kas Jeesus ja ta jüngrid õpetasid kolmainsuse doktriini? Kas õpetasid seda mitmete järgnevate sajandite jooksul elanud kirikujuhid? Kust sai see alguse? Ja miks on tähtis teada tõtt selle uskumuse kohta? Vahitorn käsitleb neid küsimusi artiklite sarjas, alustades antud numbris 1. osaga. Teised selle sarja artiklid ilmuvad perioodiliselt järgnevates väljaannetes.

NEED, kes võtavad Piibli vastu kui Jumala Sõna, tunnustavad, et neil lasub vastutus õpetada teisi Loojat tundma. Ka mõistavad nad, et see, mida nad Jumala kohta õpetavad, peab olema tõde.

Jumal noomis Hiiobi „lohutajaid”, sest nemad ei rääkinud tõtt. „Jehoova ütles teemanlasele Eliifasele: ’Mu viha on süttinud põlema sinu vastu ja su mõlemate sõprade vastu, sest teie ei ole rääkinud minu kohta tõtt, nagu mu sulane Iiob!’ ” — Iiob 42:7.

Apostel Paulus ütles ülestõusmise üle arutledes, et meid ’leitakse Jumala valetunnistajad olevat’, kui õpetame seoses Jumala tegudega midagi sellist, mis pole tõde. (1. Korintlastele 15:15) Kui see seoses ülestõusmise õpetusega nõnda on, kui ettevaatlikud peaksime olema, kui hakkame käsitlema õpetust, mis räägib sellest, kes on Jumal!

Kolmainsuse doktriin

Peaaegu kõik ristiusumaailma kirikud õpetavad, et Jumal on Kolmainsus. The Catholic Encyclopedia nimetab kolmainsuse õpetust „kristliku religiooni keskseks doktriiniks”, defineerides seda järgmiselt:

„Jumala ühtsuses on Kolm Isikut, Isa, Poeg ja Püha Vaim, need Kolm Isikut on üksteisest selgesti eristatavad. Seega Athanasiose usutunnistuse sõnadega: ’Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, siiski pole nad kolm Jumalat, vaid üks Jumal.’ . . . Need Isikud on ühtmoodi igavesed ja võrdsed: ühtki neist pole loodud ja kõik nad on kõikvõimsad.”¹

Teos The Baptist Encyclopædia annab samasuguse definitsiooni. See ütleb:

„[Jeesus] on . . . igavene Jehoova . . . Püha Vaim on Jehoova . . . Poeg ja Vaim on Isaga täpselt võrdsel positsioonil. Kui tema on Jehoova, on ka nemad.”²

Vastased kuulutatakse anateemiks

Aastal 325 m.a.j. formuleeris Väike-Aasia Nikaia piiskoppide kirikukogu usutunnistuse, mis deklareeris, et Jumala Poeg on „tõeline Jumal”, nii nagu Isa on „tõeline Jumal”. Selles usutunnistuses teatati muuhulgas:

„Aga need, kes ütlevad, et oli [aeg], mil [Poega] polnud, ja enne kui Ta sündis, Teda ei olnud, ja et Ta tehti eimillestki, või kes väidavad, et Jumala Poeg on teistsugune hüpostaas ehk olemus või et ta on loodud või allub muutustele või muudatustele —, need paneb katoliku kirik anateemi alla.”³

Seega määrati igavesse hukatusse igaüks, kes uskus, et Jumala Poeg ei ole Isaga koos igavesti eksisteerinud või et Poeg on loodud. Võime vaid kujutleda seda survet, mis sundis tavaliste usklike massi õpetusega kohanema.

Aastal 381 m.a.j. tuli Konstantinoopolis kokku teine kirikukogu ja deklareeris, et püha vaimu peab kummardatama ja austatama täpselt nagu Isa ja Poega. Aasta hiljem, 382. aastal m.a.j., tuli Konstantinoopolis jälle kokku sinod ja kinnitas püha vaimu täielikku jumalikkust.⁴ Selsamal aastal esitas paavst Damasus enne Rooma kirikukogu kogumi õpetusi, mille kirik hukka pidi mõistma. Dokument, mida kutsutakse Damasuse Köiteks, sisaldas järgmisi avaldusi:

„Kui keegi eitab seda, et Isa on igavene, et Poeg on igavene ja et Püha Vaim on igavene: on ta ketser.”

„Kui keegi eitab seda, et Jumala Poeg on tõeline Jumal, täpselt samamoodi nagu Isa on tõeline Jumal, kel on kõik vägi, kes teab kõike ja kes on Isaga võrdne: on ta ketser.”

„Kui keegi eitab seda, et Püha Vaim . . . on tõeline Jumal . . . tal on kõik vägi ja ta teab kõike, . . . on ta ketser.”

„Kui keegi eitab seda, et kolm isikut, Isa, Poeg ja Püha Vaim on tõelised isikud, võrdsed, igavesed, et nad sisaldavad kõike nähtavat ja nähtamatut, et nad on kõikvõimsad, . . . on ta ketser.”

„Kui keegi ütleb, et [Poeg, kes oli] muudetud lihaks, ei olnud koos Isaga taevas, samal ajal kui ta oli maa peal: on ta ketser.”

„Kui keegi, öeldes, et Isa on Jumal ja Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, . . . ei ütle, et nad on üks Jumal, . . . on ta ketser.”⁵

Jesuiidi õpetlased, kes eelpooltoodu ladina keelest tõlkisid, lisasid kommentaari: „Paavst Püha Celestinius I (422—432) pidas nähtavasti neid kaanoneid seaduseks; neid võib pidada usu definitsioonideks.”⁶ Ja õpetlane Edmund J. Fortman kinnitab, et köide kujutab endast „tervet ja kindlat kolmainsuse doktriini”.⁷

Kui oled liige kirikus, mis kiidab heaks kolmainsuse õpetuse, kas määratlevad need avaldused sinu usu? Kas panid tähele, et usk kolmainsuse doktriini, nagu seda kirikud õpetavad, nõuab sinult uskumist, et Jeesus oli taevas sel ajal, kui ta oli maa peal? See õpetus sarnaneb sellega, millest oma raamatus On the Incarnation (Lihakssaamise teemal) teatas neljanda sajandi kirikumees Athanasios.

„Sõna [Jeesus] polnud seotud vaid oma kehaga, ka ei takistanud Tema kehas juuresviibimine Teda viibimast juures samahästi igal pool mujal. Kehas liikudes ei lakanud Ta oma mõistuse ja väega universumit juhtimast. . . . Ta on ikka veel kogu universumi jaoks Eluallikas, viibides juures igas selle osas, ometigi kõigest väljaspool.”⁸

Mida kolmainsuse doktriin tähendab

Mõned on järeldanud, et lihtsalt Jeesusele jumalikkuse või kõikvõimsuse omistamine ongi kogu kolmainsuse õpetuse tähendus. Teiste jaoks tähendab usk Kolmainsusesse lihtsalt usku Isasse, Pojasse ja pühasse vaimu.

Kuid ristiusumaailma usutunnistuste lähem uurimine teeb ilmsiks, kui armetult puudulikud on need arvamused ametliku doktriiniga võrreldes. Ametlikud definitsioonid teevad selgeks, et kolmainsuse doktriin ei kujuta endast lihtsat arusaama. See on hoopis keeruline kogum erinevatest arusaamadest, mis on pika aja jooksul kokku kogutud ja üksteisega läbi põimitud.

Selle pildi põhjal, mis kolmainsuse doktriinist peale aastal 381 m.a.j. peetud Konstantinoopoli kirikukogu esitati, aastal 382 m.a.j. ilmunud Damasuse Köite põhjal, mõni aasta hiljem ilmunud Athanasiose usutunnistuse põhjal ja teiste dokumentide põhjal võime selgelt täpsustada seda, mida ristiusumaailm kolmainsuse doktriini all mõtleb. See sisaldab järgnevaid kindlaid arusaamu:

1. Jumalas öeldakse olevat kolm jumalikku isikut — Isa, Poeg ja püha vaim.

2. Igaüks neist erinevatest isikutest öeldakse olevat igavene, ükski neist ei tule ajaliselt enne või pärast teisi.

3. Igaüks neist öeldakse olevat kõikvõimas, ükski neist ei ole suurem või vähem kui teine.

4. Igaüks neist öeldakse olevat kõiketeadja.

5. Igaüks neist öeldakse olevat tõeline Jumal.

6. Siiski öeldakse, et pole kolme Jumalat, vaid on üks Jumal.

On selge, et kolmainsuse doktriin on arusaamadest moodustatud keeruline kogum, mis sisaldab vähemalt ülaltoodud tähtsaid algmõisteid ja hõlmab isegi rohkemat, nagu üksikasjade uurimisel selgub. Aga kui uurime ainult ülaltoodud põhilisi arusaamu, on selge, et kui ükski neist ära jätta, pole see, mis järele jääb, enam ristiusumaailma Kolmainsus. Et saada täielikku pilti, peab kaasa haarama kõik need osad.

Mõistes nüüd paremini, mida termin „Kolmainsus” tähendab, võime küsida: „Kas oli see Jeesuse ja ta jüngrite õpetus?” Kui oli, oleks see pidanud täielikul kujul ilmuma meie ajaarvamise esimesel sajandil. Ja kuna see, mida nad õpetasid, on kirjas Piiblis, siis kolmainsuse doktriin kas on Piibli õpetus või pole seda. Kui on, peaks seda Piiblis selgelt õpetatama.

Ei ole mõistlik arvata, et Jeesus ja ta jüngrid oleksid inimestele Jumala kohta õpetust jaganud ja ometigi neile rääkimata jätnud, kes Jumal on, eriti kui mõnedelt usklikelt nõuti, et nad Jumala eest isegi oma elu annaksid. Järelikult oleks Jeesusel ja ta jüngritel tulnud selle eluliselt tähtsa doktriini teistele õpetamist esmatähtsaks pidada.

Uuri Pühakirja

Apostlite tegude 17. peatüki 11. salmis nimetatakse inimesi „üllasteks”, sest nad „uurisid [„hoolega”, NW] iga päev Kirjast, kas see [mida õpetas apostel Paulus] on nõnda, nagu kuulutati”. Neid julgustati kasutama Pühakirja, et saada kinnitust isegi apostli õpetamisele. Sina peaksid tegema sedasama.

Pea meeles, et Pühakiri on „Jumalast inspireeritud” ning seda tuleb kasutada „asjade kordaseadmiseks, õigluses distsiplineerimiseks, et Jumala inimene oleks täiesti kompetentne, täielikult varustatud kõige hea töö jaoks”. (2. Timoteosele 3:16, 17, NW) Seega on Piibel õpetlikus mõttes täielik. Kui kolmainsuse doktriin on õige, peaks see seal olema.

Me kutsume sind uurima Piiblit, eriti Kristlike Kreeka Kirjade 27 raamatut, et ise veenduda, kas Jeesus ja ta jüngrid õpetasid Kolmainsust. Uurimise ajal küsi eneselt:

1. Kas ma võin leida ühtki piiblikohta, kus mainitakse sõna „Kolmainsus”?

2. Kas ma võin leida ühtki piiblikohta, mis ütleb, et Jumal koosneb kolmest eri isikust, Isast, Pojast ja pühast vaimust, aga et need kolm on vaid üks Jumal?

3. Kas ma võin leida ühtki piiblikohta, mis ütleb, et Isa, Poeg ja püha vaim on igas suhtes võrdsed, näiteks igaviku, väe, positsiooni ja tarkuse suhtes?

Hoolimata põhjalikust uurimisest, ei leia sa mitte ühtegi piiblikohta, mis kasutab sõna Kolmainsus, ka ei leia sa ühtegi piiblikohta, mis ütleb, et Isa, Poeg ja püha vaim on igas suhtes võrdsed, näiteks igaviku, väe, positsiooni ja tarkuse suhtes. Mitte ükski piiblikoht ei ütle, et Poeg on nendes asjades Isaga võrdne — ja kui taoline piiblikoht olekski, annaks see kinnitust mitte Kolmainsusele, vaid kõige enam „kaksainsusele”. Mitte kuskil ei võrdsusta Piibel püha vaimu Isaga.

Mida paljud õpetlased ütlevad

Paljud õpetlased, kaasa arvatud kolmainsuslased, möönavad, et Piiblis pole tegelikku kolmainsuse doktriini. Näiteks tõdeb The Encyclopedia of Religion:

„Tänapäeval on eksegeedid ja teoloogid ühel meelel selles, et Heebrea Piibel ei sisalda kolmainsuse doktriini . . . Kuigi Heebrea Piibel kujutab Jumalat Iisraeli isana ja tarvitab Jumala isikustamist näiteks Sõnaks (davar), Vaimuks (ruah), Tarkuseks (hokhmah) ja Juuresolekuks (shekhinah), ületaks see Vana Testamendi eesmärgi ja vaimu piirid, kui seostaksime need mõisted hilisema kolmainsuse doktriiniga.

Lisaks eksegeedid ja teoloogid nõustuvad sellega, et ka Uus Testament ei sisalda selgesõnalist kolmainsuse doktriini. Jumal Isa on kõige olemasoleva allikas (Pantokrator) ja samuti Jeesus Kristuse isa; ’Isa’ pole mitte Kolmainsuse esimese isiku tiitel, vaid Jumala sünonüüm. . . .

Uues Testamendis pole refleksioonset teadvust Jumala metafüüsilisest olemusest (’immanentne kolmainsus’), ka ei sisalda Uus Testament hilisema doktriini oskussõnavara (hupostasis, ousia, substantia, subsistentia, prosōpon, persona). . . . On vastuvaieldamatu, et doktriini ei saa kinnitada vaid Pühakirjast pärit tõenditega.”⁹

Seoses asjasse puutuvate ajalooliste faktidega tõdeb The New Encyclopædia Britannica:

„Uues Testamendis ei esine ei sõna Kolmainsus ega ka selgesõnalist doktriini . . .

Doktriin arenes sajandite jooksul järk-järgult ja suure poleemika saatel. . . .

Alles 4. sajandil võeti nende kolme erisugusus ja ühtsus kokku ühteainsasse ortodoksesse doktriini, mis räägib ühest põhiolemusest ja kolmest isikust.”¹⁰

Seoses Kolmainsuse algupäraga teeb New Catholic Encyclopedia samasuguse avalduse:

„Osa eksegeete ja Piibli teolooge, kaasa arvatud pidevalt kasvav hulk roomakatoliiklasi, tunnustab, et kolmainsuslus Uues Testamendis ei saa tulla kõne alla ilma tõsiste piiranguteta. Samuti on dogmaajaloolased ja järjekindlad teoloogid esitanud ligilähedaselt sama möönduse, et kui rääkida piiranguteta kolmainsuslusest, peab liikuma kristluse algperioodist, ütleme, 4. sajandi viimasesse veerandisse. Alles siis sulas see, mida võiks nimetada lõplikuks kolmainsuse dogmaks, ’üks Jumal kolmes isikus’, kristliku elu ja mõttega täiesti ühte. . . .

Vormel ise ei peegelda vahetut algperioodi teadvust; see on 3 sajandit kestnud doktriinliku arengu produkt.”¹¹

Kas sellele „vihjatakse”?

Kolmainsuslased võivad öelda, et Piibel „vihjab” Kolmainsusele. Kuid see väide esitati kaua aega peale Piibli kirjutamist. See on püüe lugeda Piiblist välja seda, mida hilisemate aegade vaimulike meelevaldse otsuse põhjal doktriiniks peaks pidama.

Küsi eneselt: „Miks peaks Piibel oma kõige tähtsamale õpetusele — kes on Jumal? — vaid ’vihjama’? Piibel on teiste põhiõpetuste puhul selgesõnaline; miks ta ei ole siis selge selle kõige tähtsama õpetuse puhul? Kas ei kirjutaks universumi Looja raamatut, mis tema Kolmainsuse olemuse suhtes oleks selgesõnaline, kui see tõsi oleks?”

Põhjus, miks Piibel ei õpeta selgesõnaliselt kolmainsuse doktriini, on lihtne: see pole Piibli õpetus. Kui Jumal oleks Kolmainsus, oleks ta kindlasti selle ka selgeks teinud, nii et Jeesus ja ta jüngrid oleksid saanud seda teistele õpetada. See tähtis informatsioon oleks Jumala inspireeritud Sõnasse kirjutatud. Ebatäiuslikke inimesi poleks jäetud sellega heitlema sajanditeks hiljem.

Mida me leiame, kui uurime tekste, mida kolmainsuslased pakuvad kui tõendit selle kohta, et Piibel „vihjab” Kolmainsusele? Aus hindamine teeb selgeks, et pakutud piiblikohad ei räägi ristiusumaailma Kolmainsusest. Selle asemel püüavad teoloogid teatud piiblikohtadega siduda ettemoodustatud arusaamu Kolmainsusest. Kuid neid arusaamu pole pühakirjatekstides. Tegelikult on need kolmainsuslikud arusaamad vastuolus Piibli kui terviku selgesõnalise tunnistusega.

Näite taoliste tekstide kohta võime leida Matteuse 28:19, 20. Seal mainitakse Isa, Poega ja püha vaimu koos. Mõned väidavad, et see vihjab Kolmainsusele. Aga loe ise neid salme. Kas viitab midagi neis tekstides sellele, et need kolm on üks Jumal, võrdsed nii igavikult, väelt, positsioonilt kui ka tarkuselt? Ei, ei viita. Sama kehtib ka teiste tekstide kohta, mis neid kolme koos mainivad.

Palume neil, kes näevad tekstis Matteuse 28:19, 20 vihjet Kolmainsusele, kuna „nimi”, mis käib Isa, Poja ja püha vaimu kohta, on ainsuses, võrrelda ainsuses „nime” kasutamist Aabrahami ja Iisaki puhul 1. Moosese 48:16.

Samuti rõhutavad kolmainsuslased teksti Johannese 1:1 mõnedes tõlgetes, kus „Sõna” kohta öeldakse, et ta on „Jumala juures” ja on „Jumal”. Kuid teised piiblitõlked ütlevad, et Sõna oli „jumal” ehk oli „jumalik”, mis ei tähenda tingimata Jumalat, vaid vägevat olevust. Lisaks öeldakse selles piiblisalmis, et „Sõna” oli Jumala „juures”. See välistab põhjendatult võimaluse, et ta võiks olla seesama Jumal. Ükskõik mis järelduse võiks „Sõna” kohta teha, fakt on see, et Johannese 1:1 mainitakse vaid kahte, mitte kolme isikut. Ikka ja jälle ei õnnestu tekstidel, mida püütakse kolmainsuse doktriini tõestamiseks kasutada, seda tõestada, kui neid ausameelselt uurida.a

Lisaks peaks mõtlema veel ühele asjaolule: kui kolmainsuse doktriini õpetasid Jeesus ja ta jüngrid, oleksid seda kindlasti õpetanud ka juhtivad kirikumehed, kes tulid vahetult peale neid. Aga kas õpetasid need tänapäeval apostellikeks Isadeks nimetatud mehed kolmainsuse doktriini? Seda küsimust arutletakse selle sarja 2. osas, mis ilmub ühes järgnevas Vahitorni numbris.

Viited

 1. The Catholic Encyclopedia, 1912, XV köide, lehekülg 47.

 2. The Baptist Encyclopædia, toimetaja William Cathcart, 1883, leheküljed 1168, 1169.

 3. A Short History of Christian Doctrine, autor Bernhard Lohse, 1980. aasta väljaanne, lehekülg 53.

 4. Ibid., leheküljed 64, 65.

 5. The Church Teaches, tõlkijad ja toimetajad John F. Clarkson, S.J., John H. Edwards, S.J., William J. Kelly, S.J., ja John J. Welch, S.J., 1955, leheküljed 125—127.

 6. Ibid., lehekülg 125.

 7. The Triune God, autor Edmund J. Fortman, 1982. aasta väljaanne, lehekülg 126.

 8. On the Incarnation, tõlkija Penelope Lawson, 1981. aasta väljaanne, leheküljed 27, 28.

 9. The Encyclopedia of Religion, peatoimetaja Mircea Eliade, 1987, 15. köide, lehekülg 54.

10. The New Encyclopædia Britannica, 15. väljaanne, 1985, 11. köide, Micropædia, lehekülg 928.

11. New Catholic Encyclopedia, 1967, XIV köide, lehekülg 295.

[Allmärkus]

[Pilt lk 19]

Kirik Tagnonis, Prantsusmaal