Kas Jumal kiidab heaks usutervendamise?
„ME OLEME täna näinud imelisi asju!” Jah, pealtvaatajad olid hämmastunud. Otse nende silme ees tervendati tugevasti halvatud mees. Tervendaja ütles mehele: „Tõuse üles ja võta oma voodi ning mine koju!” Ja mees tegigi seda! Ta ei olnud enam halvatud. Pole ime, et kohalviibijad „andsid Jumalale au”! (Luuka 5:18—26) Sellel, kuidas Jeesus Kristus ligi 2000 aastat tagasi ravis, oli täiesti ilmselt Jumala heakskiit.
Aga kuidas on lugu tänapäeval? Kas imetervendamine on ikka veel hea võimalus nende jaoks, kes ei suuda leida mingit meditsiinilist ravi? Jeesus tegi tervendamisimesid. Tänapäeva imetervendajad väidavad end teda jäljendavat. Kuidas me peaksime nende väidetele vaatama?
Usutervendamist on defineeritud kui „haiguste ravimise meetodit palve ja usu ülesnäitamise kaudu Jumalasse”. Encyclopædia Britannica kinnitab: „Kristluses algas imetervendamise ajalugu Jeesuse ning apostlite hämmastava isikliku teenimisega.” Jah, Jeesus ravis silmapaistvalt. Kas tänapäeva usutervendajad teevad selliseid imesid, nagu tema tegi?
Usk — kas vajalik eeldus?
Nagu teatab Black’s Bible Dictionary, Jeesus „määratles [usku] kui oma tervendamisimede eeldust”. Aga kas see oli nii? Kas Jeesus nõudis haigelt inimeselt usku, enne kui ta tema tervendaks? Ei nõudnud. Usk pidi olema tervendajal, aga mitte tingimata haigel inimesel. Ühel juhtumil ei suutnud Jeesuse jüngrid parandada langetõbist poissi. Jeesus tervendas poisi ja ütles pärast seda jüngritele, miks nad ei olnud võimelised teda tervendama. „Tema ütles neile: ’Teie nõdra usu pärast.’ ” — Matteuse 17:14—20; meie kursiiv.
Nagu ütleb Matteuse 8:16, 17 (VP), Jeesus „tegi kõik haiged terveks”. On tõsi, et neil inimestel oli teatud määral usku Jeesusesse ja see ajendas neid tema juurde tulema. (Matteuse 8:13; 9:22, 29) Enamikul juhtudel pidid nad tulema ja paluma, enne kui ta neid tervendas. Kuid ime tegemiseks ei nõutud neilt mingit usu tunnistamist. Kord tervendas Jeesus halvatud mehe, kes isegi ei teadnud, kes Jeesus on. (Johannese 5:5—9, 13) Oma arreteerimise ööl parandas Jeesus ülempreestri sulase maharaiutud kõrva, kuigi see mees oli Jeesuse vaenlaste jõugust, kes oli tulnud teda arreteerima. (Luuka 22:50, 51) Ja tegelikult äratas Jeesus mõnikord isegi surnuid üles! — Luuka 8:54, 55; Johannese 11:43, 44.
Kuidas suutis Jeesus selliseid imesid teha? Sellepärast, et ta toetus Jumala pühale vaimule ehk tegevale jõule. See oli see, mis ravis, mitte haige inimese usk. Kui sa loed evangeeliumide jutustusi, siis sa märkad, et Jeesus tervendas minimaalse tseremooniaga. Polnud mingit endale tähelepanu tõmbamist ega emotsioonidel mängimist. Vaatamata sellele, millise haigusega oli tegemist, ei ebaõnnestunud Jeesusel selle ravimine iialgi. Ta oli alati edukas ning ei võtnud kunagi tasu. — Matteuse 15:30, 31.
Kas tervendamised kaasajal on sellised nagu Jeesuse tervendamised?
Haigus on kohutav probleem ja kui see meid tabab, on loomulik, et me otsime sellest kergendust. Aga kuidas on lugu siis, kui me elame paigas, kus „inimesi, eriti neid, kes on majanduslikult kehval järjel, koheldakse professionaalsete meditsiinitöötajate poolt nagu asju, aga mitte nagu inimolevusi”? Sellist olukorda täheldas üks arst ühel Ladina-Ameerika maal. Ja kuidas on lugu siis, kui me elame paikkonnas, kus nagu tollelgi maal ’ainult 40 protsenti arstidest on kõlblikud oma ametiga tegelema’?
Pole ime, et paljud, kes ei näe teist väljapääsu, peavad usutervendamist vähemalt katsetamisväärseks. Kuid usutervendajate väidetav ravimine on vaieldav. Näiteks viibis Brasiilias São Paulos oletatavasti 70 000 inimest koosolekul, kus kaks tervendajat ’trampisid sadade prillide peal, mis pealtvaatajad olid ära visanud, ja tõotasid kergeusklikele omanikele silmanägemise taastumist’. Üks tervendajatest tunnistas intervjuus ausalt: „Ma ei või öelda, et kõik need haiged, kelle eest me palvetame, saavad terveks. See sõltub nende usust. Kui inimene usub, siis saab ta terveks.” Ta ajas igasuguse tervendamise ebaõnnestumise süü haige usupuuduse peale. Kuid meenuta siiski, nagu me varem nägime, et Jeesus ajas tervendamise ebaõnnestumise süü selle usupuuduse peale, kes tervendab!
Üks teine tervendaja tõotas ravida vähki ja halvatust. Ja mis toimus? Nagu teatab ajakiri Veja, „tõotus ilmselt ei täitunud”. Pane tähele, kuidas see mees käitus: „Peaaegu kahe tunni jooksul lõbustas [usutervendaja] kuulajaskonda jutluste, palvete, karjatuste ja laulmisega, kasutades isegi hoope, et välja ajada usklike kehades pesitsevaid deemoneid. Lõpuks viskas ta ekstaasis kuulajaskonnale oma lipsu ja taskuräti ning ulatas kandiku, et koguda ’vabatahtlikke annetusi’.” Jeesus ega tema apostlid ei küsinud kunagi imetervendamiste eest raha ega korraldanud kunagi selliseid näitemänge.
Niisiis on selge, et taolised usutervendajad kaasajal ei tee seda, mida Jeesus tegi. On raske mõista, et Jumal võiks kiita heaks selle, mida nad teevad. Aga kas ta kiidab heaks mingisugusegi imetervendamise tänapäeval? Või kas meie usk võib meid mingil viisil aidata, kui meie või meie armastatud omaksed haigeks jääme?