Kuidas sina elu võidujooksu jooksed?
„Eks te tea, et need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!” — 1. KORINTLASTELE 9:24.
1. Millega Piibel meie kristlikku teed võrdleb?
PIIBEL võrdleb meie püüdlust igavesele elule võidujooksuga. Oma elu lõpu lähenedes ütles apostel Paulus enda kohta: „Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud!” Ta soovitas oma kaaskristlastel tungivalt sedasama teha, öeldes: „Pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist.” — 2. Timoteosele 4:7; Heebrealastele 12:1.
2. Millist julgustavat elu võidujooksu starti me näeme?
2 See võrdlus on kohane, sest võidujooks koosneb stardist, kindlaksmääratud rajast ja finišijoonest ehk eesmärgist. Nii on lugu ka meie vaimse edenemisprotsessiga elu poole. Nagu me oleme näinud, teevad igal aastal sajad tuhanded inimesed hea alguse elu võidujooksuks. Näiteks viimase viie aasta jooksul on 1336429 inimest pühendumise ja veeristimisega vormikohaselt võidujooksu alustanud. Selline jõuline start on väga julgustav. Kuid on tähtis võidujooks kaasa teha kuni finišijooneni jõudmiseni. Kas sina teed seda?
Elu võidujooks
3, 4. a) Kuidas tõstis Paulus esile võidujooksus sammupidamise tähtsust? b) Kuidas on mõned lakanud järgimast Pauluse nõuannet?
3 Rõhutamaks võidujooksus püsimise tähtsust, manitses Paulus: „Eks te tea, et need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!” — 1. Korintlastele 9:24.
4 Tõsi küll, muistsetel mängudel võis ainult üks auhinna saada. Kuid elu võidujooksus on igaühel võimalik auhind saada. Tuleb ainult kuni finišini rajale jääda! Õnneks on paljud ustavalt oma elu lõpuni rajal jooksnud, nagu seda tegi apostel Paulus. Ja miljonid jätkavad jooksmist. Ent mõned on lakanud edasi pürgimast ehk finišijoone poole edasi püüdmast. Nad on hoopis lasknud teistel asjadel end takistada, nii et nad on kas võidujooksust välja langenud või mingil viisil diskvalifitseeritud. (Galaatlastele 5:7) See peaks andma meile kõigile põhjuse uurida, kuidas meie elu võidujooksu jookseme.
5. Kas Paulus võrdles elu võidujooksu võistlusmängudega? Selgita.
5 Võiks küsida, mida Paulus mõtles, kui ta ütles, et „võiduanni saab üks”? Nagu eespool märgitud, ei mõelnud ta seda, et kõigist, kes elu võidujooksu alustasid, saab igavese elu tasu ainult üks. On ilmne, et see ei ole nii, sest ikka ja jälle selgitas ta, et Jumala tahe on, et igasugused inimesed saaksid päästetud. (Roomlastele 5:18; 1. Timoteosele 2:3, 4, NW; 4:10; Tiitusele 2:11) Ei, ta ei öelnud, et elu võidujooks on võistlus, kus iga osavõtja püüab kõiki teisi võita. Korintlased teadsid liigagi hästi, et taolist liiki võistlusvaim valitses võistlejate vahel Isthmose mängudel, mida peeti tol ajal veelgi prestiižikamateks kui olümpiamänge. Mida Paulus sellega siis mõtles?
6. Mida ilmutab kaastekst Pauluse arutluse kohta jooksjast ja võidujooksust?
6 Kui Paulus tõi piltliku näite jooksjast, arutles ta eeskätt omaenese pääsemisväljavaadete üle. Eelnevates salmides ta kirjeldas, kuidas ta oli hoolsalt tööd teinud ning end mitmeti pingutanud. (1. Korintlastele 9:19—22) Seejärel ütles ta salmis 23: „Aga kõike ma teen evangeeliumi [„hea sõnumi”, NW] pärast, et mina sellest ka osa saaksin.” Ta mõistis, et tema pääsemine ei olnud tagatud vaid sellega, et ta oli valitud apostliks või et ta oli kulutanud palju aastaid teistele kuulutamiseks. Selleks, et hea sõnumi õnnistustest osa saada, pidi ta hea sõnumi pärast jätkuvalt tegema kõik, mis tema võimuses oli. Ta pidi jooksma kindla eesmärgiga võita, pingutades ennast täpselt sama tugevasti, nagu ta oleks jooksnud Isthmose mängude võidujooksul, kus „võiduanni saab üks”. — 1. Korintlastele 9:24a.
7. Mida on vaja, et ’joosta nõnda, et teie selle saate’?
7 Meil on sellest palju õppida. Kuigi igaüks, kes võidujooksu alustab, tahab võita, on mingi väljavaade seda saavutada ainult neil, kes on kindlalt otsustanud võita. Järelikult ei peaks me enesega rahul olema ainult seepärast, et oleme võidujooksu alustanud. Me ei peaks arvama, et kõik on korras, kuna me oleme ’tões’. Me võime küll kanda kristlase nime, kuid kas meil on alust, tõestamaks, et me oleme kristlased? Kas me näiteks teeme asju, mida kristlane meie teada peaks tegema — käime kristlikel koosolekutel, osaleme põlluteenistuses ja nii edasi. Kui see on nii, on see kiiduväärt, ja me peaksime püüdma sellistes oivalistes harjumustes püsivad olla. Aga kas me võiksime sellest, mida me teeme, veel enam kasu saada? Kas me näiteks oleme alati ette valmistunud, et koosolekule midagi lisada? Kas me püüame seda, mida õpime, oma isiklikus elus rakendada? Kas me pöörame tähelepanu oma oskuste parandamisele, nii et me võime anda põhjalikku tunnistust, vaatamata takistustele, mida me põllul kohtame? Kas me oleme valmis vastu võtma väljakutset teha huvitatutele korduskülastusi ja juhatada koduseid piibliuurimisi? „Jookske nõnda, et teie selle saate!” soovitas Paulus tungivalt. — 1. Korintlastele 9:24b.
Näita üles enesevalitsemist kõigis asjus
8. Mis võis ajendada Paulust soovitama oma kaaskristlastel tungivalt ’näidata üles enesevalitsemist kõigis asjus’?
8 Oma eluajal oli Paulus näinud paljusid, kes olid elu võidujooksus tempot aeglustanud, kõrvale triivinud või jooksmisest loobunud. (1. Timoteosele 1:19, 20; Heebrealastele 2:1) Sellepärast tuletas ta oma kaaskristlastele korduvalt meelde, et nad osalevad pingelises ja pidevalt jätkuvas võistluses. (Efeslastele 6:12; 1. Timoteosele 6:12) Ta arendas piltlikku näidet jooksjast astme võrra edasi ja ütles: „Aga iga võidujooksja on kasin [„näitab üles enesevalitsemist”, NW] kõigis asjus.” (1. Korintlastele 9:25a) Seda öeldes vihjas Paulus millelegi, millega Korintose kristlased olid hästi tuttavad, nimelt rangele treeningule, millest Isthmose mängude võistlejad kinni pidasid.
9, 10. a) Kuidas kirjeldab üks allikas Isthmose mängude võistlejaid? b) Mis on selles kirjelduses eriti tähelepanuväärne?
9 Siin on ilmekas kirjeldus võistlejast treeningul:
„Ta allutab ennast rahulolevalt ja nurisemata kümnekuise treeningu reeglitele ja piirangutele, ilma milleta ta võiks samahästi võistlemata jätta. . . . Ta on uhke oma väikeste raskuste ja vaeva ja kitsenduste üle ning peab auasjaks keelduda väga hoolikalt kõigest, mis võiks tema eduvõimalusi vähimalgi määral kahandada. Ta näeb, kuidas teised mehed söögiisule järele annavad ja puhkavad, sel ajal kui tema pingutusest hingeldab, mõnulevad vannis, naudivad elulõbusid; kuid vaevalt et teda kadedusmõte läbib, sest tema süda on suunatud auhinnale ja range treening on selleks hädavajalik. Ta teab, et tema võimalused on kadunud, kui ta mingis asjas või mingil juhul lõdvestab distsipliini rangust.” — The Expositor’s Bible, V köide, lehekülg 674.
10 Eriti huviäratav on tähelepanek, et see, kes on treeningul, „peab auasjaks” sellise range enesesalgamise tava järgimist. Tõesti, „vaevalt et teda läbib kadedusmõte” hõlpelu ja mugavuse pärast, mida ta teisi nautivat näeb. Kas meil on sellest midagi õppida? Jah, kindlasti on.
11. Millise ebakohase vaate suhtes me peame valvel olema, kui me elu võidujooksust osa võtame?
11 Meenuta Jeesuse sõnu, et „avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad”. (Matteuse 7:13, 14) Kui sa püüad käia ’ahtal teel’, kas sa siis kadestad vabadust ja hõlpelu, mida need, kes on teisel teel, näivat nautivat? Kas sul on tunne, et sa jääd ilma mõnest asjast, mida teised teevad ja mis võib-olla ei tundugi iseenesest nii halb? Meil võib kergesti tekkida selline tunne, kui me lakkame meeles hoidmast põhjust, miks me sellele rajale oleme asunud. „Nemad küll selleks, et saavutada kaduvat pärga, aga meie, et saavutada kadumatut pärga,” ütles Paulus. — 1. Korintlastele 9:25b.
12. Miks võib öelda, et hiilgus ja kuulsus, mida inimesed otsivad, on nagu kaduv pärg, mis Isthmose mängudel auhinnaks anti?
12 Isthmose mängude võitja sai pärja, mis oli tehtud Isthmose männi või mõne teise taolise puu okstest, mis kuivasid ära arvatavasti mõne päevaga või mõne nädalaga. Muidugi ei võistelnud sportlased kaduva pärja pärast, vaid hiilguse, au ja kuulsuse pärast, mis sellega kaasnes. Üks allikas ütleb, et kui võitja naasis koju, tervitati teda võitnud kangelasena. Tihti lõhuti maha osa linnamüüri, et tema rongkäik võiks läbi linna pääseda, ja ta auks püstitati ausambaid. Ent kõigele sellele vaatamata oli ta hiilgus ikkagi kaduv. Tänapäeval on vähestel inimestel aimu sellest, kes need võitnud kangelased olid, ja tegelikult ei huvitagi see enamikku. Need, kes ohverdavad oma aja, energia, tervise ja isegi perekonnaõnne selleks, et saada maailmas võimu, kuulsust ja rikkust, kuid kes ei ole rikkad Jumalas, leiavad, et nende materialistlik „pärg”, nagu nende elugi, lihtsalt kaob. — Matteuse 6:19, 20; Luuka 12:16—21.
13. Kuidas erineb elu võidujooksu jooksja eluviis sportlase eluviisist?
13 Spordimängudes võistlejad võivad meelsasti nõustuda rangete treeningnõuetega, näiteks sellistega, mida ülalpool kirjeldati, aga ainult piiratud ajaks. Kui mängud on kord läbi, pöörduvad nad normaalse eluviisi juurde tagasi. Nad võivad oma võimete säilitamiseks aeg-ajalt ikka veel treenida, kuid nad ei käi enam samasugust karmi enesesalgamise teed, vähemalt mitte seni, kuni järgmine võistlus kätte jõuab. Nii ei ole nendega, kes jooksevad elu võidujooksu. Nende jaoks peab treening ja enesesalgamine olema eluviis. — 1. Timoteosele 6:6—8.
14, 15. Miks peab elu võidujooksus võistleja pidevalt näitama üles enesevalitsemist?
14 „Kui keegi tahab minu järele tulla,” ütles Jeesus Kristus kogunenud jüngritele ja teistele, „siis ta salaku end ära (ehk „ta peab ütlema endale ’ei’ ”, Charles B. Williams) ja võtku oma piinapost ja järgigu pidevalt mind.” (Markuse 8:34, NW) Kui me selle kutse vastu võtame, siis peame olema valmis tegema seda „pidevalt”, mitte sellepärast, et enesesalgamises oleks mingi eriline väärtus, vaid sellepärast, et hetkeline ettevaatamatus, üksainus vääratus heas otsustamisvõimes, võib teha tühjaks kõik, mis on üles ehitatud, ohustada isegi meie igavest heaolu. Vaimne edenemine tuleb tavaliselt võrdlemisi aeglases tempos, aga kui kiiresti on võimalik see nulliks teha, kui me pidevalt valvel ei ole!
15 Lisaks soovitas Paulus tungivalt, et me näitaksime üles enesevalitsemist „kõigis asjus”, teiste sõnadega, me peame tegema seda pidevalt kõigis elu valdkondades. See on mõistetav, sest kui treenija on enesele liialt järeleandlik või elab ohjeldamatult, siis mis kasu on kogu füüsilisest piinast ja väsimusest, mida ta talub? Samuti peame meie oma elu võidujooksus näitama üles enesevalitsemist kõigis asjus. Inimene võib valitseda ennast sellistes asjades nagu joomarlus ja hoorus, aga selle väärtus kahaneb, kui ta on kõrk ja tülitsemishimuline. Või mis kasu on sellest, kui ta on teistega pikameelne ja lahke, kuid annab isiklikus elus varjupaiga mingile salajasele patule? Et enesevalitsemine tooks täit kasu, tuleb seda üles näidata „kõigis asjus”. — Võrdle Jakoobuse 2:10, 11.
Ära jookse „nagu pimedast peast”
16. Mida tähendab mitte joosta „nagu pimedast peast”?
16 Pidades silmas pingsaid pingutusi, mida on vaja, et elu võidujooksus edukas olla, jätkas Paulus sõnadega: „Sellepärast ma ei jookse nagu pimedast peast, ma ei võitle nõnda nagu see, kes tuult peksab.” (1. Korintlastele 9:26) „Nagu pimedast peast” tähendab sõnasõnaliselt „silmale nähtamatult” (Kingdom Interlinear), „märkamatult, tähele panematult” (Lange’s Commentary). Seega tähendab ’joosta mitte nagu pimedast peast’, et igale pealtvaatajale on täiesti ilmne, kuhu jooksja suundub. The Anchor Bible tõlgib selle „mitte siksak rada pidi”. Kui sa näed jalajälgi, mis looklevad rannal edasi-tagasi, teevad aeg-ajalt ringi ja lähevad vahel isegi tagurpidi, siis sa vaevalt et mõtled, et see inimene on üleüldse jooksnud, liiatigi, et tal mingi suund mõttes oli. Aga kui sa näed jalajälgi, mis moodustavad pika sirge joone, iga jälg eelmise ees ja kõik ühtlaste vahedega, siis sa järeldad, et need jalajäljed kuuluvad kellelegi, kes teab täpselt, kuhu ta läheb.
17. a) Kuidas Paulus näitas, et ta ei jooksnud „nagu pimedast peast”? b) Kuidas me võime Paulust selles suhtes jäljendada?
17 Pauluse elu näitab selgesti, et ta ei jooksnud „nagu pimedast peast”. Tal oli küllaldaselt tõendeid, tõestamaks, et ta oli kristlik teenija ja apostel. Tal oli ainult üks eesmärk ja ta pingutas ennast tugevalt kogu elu, et seda saavutada. Teda ei juhtinud kunagi kõrvale kuulsus, võim, rikkus või mugavus, kuigi ta ehk kõik neist oleks võinud saavutada. (Apostlite teod 20:24; 1. Korintlastele 9:2; 2. Korintlastele 3:2, 3; Filiplastele 3:8, 13, 14) Kui sa vaatad tagasi oma eluteele, siis millist rada sa näed? Kas selge suunaga sirget joont või sellist, mis sihitult eksleb? Kas sellest nähtub, et sa võistled elu võidujooksus? Pea meeles, et me osaleme selles võidujooksus, piltlikult öeldes mitte lihtsalt selleks, et liikuda, vaid selleks, et jõuda finišijooneni.
18. a) Mis oleks meie poolt võrreldav ’tuule peksmisega’? b) Miks seda teed on ohtlik käia?
18 Ühe teise spordisündmusega paralleeli tõmmates ütles Paulus edasi: „Ma ei võitle [„ei suuna oma hoope”, NW] nõnda nagu see, kes tuult peksab.” (1. Korintlastele 9:26b) Meie võitluses elu eest on meil palju vaenlasi, kaasa arvatud Saatan, maailm ja meie enda ebatäiuslikkus. Nagu muistne poksija, peame me olema võimelised neid hästisihitud hoopidega pikali lööma. Õnneks Jehoova Jumal treenib meid ja aitab meil võidelda. Ta annab juhendeid oma Sõnas, Piiblil põhinevates väljaannetes ja kristlikel koosolekutel. Aga kui me loeme Piiblit ja väljaandeid ning käime koosolekutel, kuid ei rakenda õpitut ellu, kas me siis mitte ei raiska oma jõudu, ’pekstes tuult’? Selline käitumine paneb meid väga ohtlikku olukorda. Me mõtleme, et peame võitlust ja saame seeläbi võltsi julgeolekutunde, kuid me ei võida oma vaenlasi. Sellepärast manitses jünger Jakoobus: „Olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes.” Just nagu ’tuule peksmine’ ei tee kahjutuks meie vaenlasi, nii ei taga ka see, et oleme „ükspäinis kuuljad” Jumala tahte tegemist. — Jakoobuse 1:22; 1. Saamueli 15:22; Matteuse 7:24, 25.
19. Kuidas me võime olla kindlad, et me kuidagi kõlvatuks ei saa?
19 Lõpuks avaldas Paulus meile oma edu saladuse: „Ma talitsen [„peksan”, NW] oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks.” (1. Korintlastele 9:27) Nagu Paulus, peame meiegi saama isandaks oma ebatäiusliku liha üle, selle asemel et lubada sellel meie üle isand olla. Me peame välja juurima lihalikud kalduvused, igatsused ja ihad. (Roomlastele 8:5—8; Jakoobuse 1:14, 15) Selle tegemine võib olla valulik, sest sõnaga „peksma” tõlgitud sõna tähendab sõnasõnaliselt ’silma alla lööma’ (Kingdom Interlinear). Kuid kas pole parem piltlikult kannatada siniseks löödud silma pärast ja elada, kui anda järele langenud liha ihadele ja surra? — Võrdle Matteuse 5:28, 29; 18:9; 1. Johannese 2:15—17.
20. Miks praegu on eriti tungiv vajadus uurimiseks, kuidas me elu võidujooksu jookseme?
20 Me oleme tänapäeval lähenemas võidujooksu finišijoonele. Auhindade kätteandmise aeg on lähedal. Võitud kristlaste jaoks on see ’taevase kutsumise võiduhind Kristuses Jeesuses’. (Filiplastele 3:14) Suure rahvahulga liikmetele on see igavene elu paradiisis maa peal. Kuna kaalul on nii palju, siis olgem otsusekindlad nagu Paulus, et me „ei saaks kõlvatuks”. Võtku meist igaüks südamesse järgnev käsk: „Jookske nõnda, et teie selle saate!” — 1. Korintlastele 9:24, 27.
Kas sa mäletad?
◻ Miks kristlase elu on kohane võrrelda võidujooksuga?
◻ Kuidas on elu võidujooks erinev sõnasõnalisest võidujooksust?
◻ Miks me peame pidevalt ja „kõigis asjus” näitama üles enesevalitsemist?
◻ Kuidas inimene ei jookse „nagu pimedast peast”?
◻ Miks on ohtlik vaid ’tuult peksta’?
[Pilt lk 16]
Võitja pärg, samahästi ka hiilgus ja au, närtsib